üks Lätimaale, mis on juba tehtud, mis oi lühike (poolteist päeva) ja läks hästi
ning teine Lääne-Eestisse, eelkõige Vormsi saarele, mis on Setumaalt lähtudes juba hoopis pikem reis kui Läti-ots.
See sissekanne püüabki lühidalt kokku võtta meie pika reisi.
Setumaalt alustades tegime mõistagi vahepeatuse Tartus, kuhu jätsime Miisu (kellele siis meie äraolekul käisid naabrilapsed pai tegemas ja süüa andmas). Kõigepealt suundusime läbi Türi ja Rapla Nõvale, ühte tallu Nõva piirkonnas. Seal suvitab Mardi sõber Liina. Olime seal ühe öö, ööbisime suurel-suurel korda tehtud ja laudistatud pööningul, kus lapsed muudkui ringiratast jooskid ja huilgasid. Millegipärast neile üldse meeldis seal majas hirmsasti ringi joosta. Seal oli kass ka. Selline. Lastepelglik, hiigelsuur ja hoooopis teistsugune kui meie Miisu.
Järgmisel päeval oli sihiks Haapsalu linn. Minul oli viimaste aastate jooksul, mil ma Haapsalut vaid meedia kaudu "tarbisin", kujunenud pilt Haapsalust kui idülliliselt kohvikute- ja suvituslinnast. Ja täpselt nii see kõik oligi, eesotsas ülilaheda Müüriääre kohvikuga ja kõikide nende nunnu-nännu kordatehtud-ilustatud majakestega. See oli täpselt see, mida ma ootasin. Päike paistis, ehkki mitte kuumalt. Käisime läbi kaks kohvikut (üks neist mere ääres), Ilon Wiklandi galerii ja lossiõue rajatud mänguväljaku.
Müüriääre kohvik:
Juba Rohuküla sadamas võttis meid vastu hirmus torm. Vesi tuiskas üle kaide ootesaalini ja Pärtel muuskui kilkas. Vaatasime praame ja merd ja kajakaid. Lastele oli see kõik uus ja huvitav. Praamil olles jõudis meieni ka vihm.
Vormsil ootas meid meie sõber-pere, kes on poolkohalik ja poolsuvitaja (nad elavad muidu Tartus). Pereema Kaia on minu sõbranna, meie lapsed Riinu ja Kadri-Liis on täpselt ühevanused, niisamuti nagu Pärtel ja Jaan. Lisaks on neil veel suurem vend Mihkel (7) ning samuti hulk poolõdesid-vendi nagu meie lastelgi. Ja nagu sellest veel vähe, on Kaia ema ja minu ema kursuseõed!
Kaia perel on Hullos maja, nõukaaegne ühepereelamu. Seal me siis järgmised 2 ööd olimegi.
Ilm oli sihuke keskmine. No ei ole rannailma antud, tee mis tahad. Aga pussnuge ei sadanud, isegi päikest nägime päris palju, nii et kurtmiseks pole põhjust (muidugi, kui sattuda mere äärde umbes kord aastas, nagu meie, siis justkui tahaks seda super-rannailma ju küll...).
Parunikivil.
Tublide loodushuvilistena üritasime uuel hommikul rännata Hosby matkarajal, aga kui me kõik olime umbes pahkluuni või enamgi rannamutta vajunud, siis pöördusime tagasi. Sellistes tingimustes tittede ja 4-aastastega kauaks rõõmsat meelt ei jagu. Ühesõnaga, rada kulges rannaniidul, aga veeseis on hirmus kõrge.
Paremini läks meil õhtul, kui kõik majas viibivad 7 last (sh Mihkli sõber Robin (8) ja Kata sõber Hedvig (5)) oma autosse toppisime (st autos viibis 3 täiskasvanut ning 7 (seitse!) alla 10-aastast last) ning põrgulärmi, plikade kontserdi ning ajutise titekisa saatel Saxby randa sõitsime.
Korraga oli tuul vaibunud, päike paistis soojalt ja helkles meres.
Nii me siis lihtsalt olime seal, tahtmata kusagile sammukestki teha. Tüdrukud koorisid end üsna kiirelt paljaks ja mängisid väikesel neemel merineitseid. Poisid unustasid end miskipärast lahti riietada, mistõttu oli meil pärast 2 läbimärga poissi.
Lihtsalt väga ilus ja armas oli olla.
Järgmisel hommikul oli aga ilm jälle end turri ajanud ning muudkui aga kallutas vett alla. Jõudsime veel külas käia Mardi sõbral Ants Varblasel sealsamas Hullo lähedal. Seejärel põgus vaade olümpiale ja kohe medal käes!
Ruttu-ruttu sadamasse, vihmasadu, praam, vihm, tuul. Haapsalus taas Müüriääre kohvik, kus sedapuhku läks ooteaeg märksa pikemaks (ikkagi laupäev), aga toidud olid ikka sama head nii kõhule kui ka silmale.
Läbi vihmaudu sõitsime edasi Puise poole, korraks külla ühtedele tuttavatele, kes on tegelikult meie tuttavate tuttavad (st sõprade sõbrad) ja kes umbes sama juhuslikult meile veidi aega tagasi Setumaale külla sattusid. Aga me klappisime hästi ja kuna me juba nii kauges Eestimaa nurgas olime, siis tundus ainuõige sealtki meie jaoks nii võõrast kohast läbi põigata. Vihma muudkui udutas, aga tegime uurimisretke vapralt ära, lõpetades mõnusa kokkusaamise tee ja pirukaga. Hästi armas ja kena kohtumine oli!
Tagasi Tartusse saime parajasti uneajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar