Pärtel on muutunud meie pere verbaalselt kõige domineerivamaks liikmeks. Ta räägib ja seletab kogu aeg, ka magamajäämise ajal. Söögilauas on nii, et Pärtel sööb hästi kiiresti, palju tahab ja jaksab ja hakkab siis rääkima, Riinu sööb aegalselt ja räägib sinna vahele. Ehkki ta räägib viimasel ajal hulga vähem, sest Pärtel lihtsalt ei lase tal rääkida. Ta tõmbab kulmu demonstratiivselt kortsu ja teatab vastuvaidlemist mittesallival toonil: "MINA räägin!!!" Ta tõesti ei lase teistel suurt midagi öelda. Lisaks on tal selge ja kõva hääl, no ikka tõsiselt kõva. Vähemalt kodustes oludes. Mujal on ta siiski natuke vaiksem. Õnneks.
Täna oli nii, et ta kallas minutiks köögilauale ununend morsikannu oma tassi tühjaks ega märganud, kui tass täis sai, ja siis kallas veel kõvasti kuhja peale, aga see kuhi - paraku - veeres lauale... ja sealt põrandale... Kui ma siis porisedes koristasin ja talle sõbralikult ja armastusega, ent siiski tüdimusega hääles ütlesin, et "Sa oled tobe, Pärtel", siis tegi ta maru pahase näo ja ütles: "Ei ole mina tobe! Mina olen armas!"
reede, 26. juuni 2009
Ära maale
Taas on kätte jõudnud see ilus ja kauaoodatud aeg, mil saame pikemalt maale kolida. Tuleks ainult suvesooja ka!
Meid ootavad ees suured tööd ja tegemised, toredad kohad, kohtumised ja inimesed, sündmused ja käigud.
Tulge meile külla!
Aga enne veel läheb Riinu Koorvere vanaema-vanaisa juurde paariks päevaks ja siis me kõik paariks päevaks Tallinna vanaema juurde. Lapsed vaja ju kordki aastas loomaaeda viia!
Meid ootavad ees suured tööd ja tegemised, toredad kohad, kohtumised ja inimesed, sündmused ja käigud.
Tulge meile külla!
Aga enne veel läheb Riinu Koorvere vanaema-vanaisa juurde paariks päevaks ja siis me kõik paariks päevaks Tallinna vanaema juurde. Lapsed vaja ju kordki aastas loomaaeda viia!
esmaspäev, 15. juuni 2009
Ja lastest ka!
Lapsed kasvavad ja arenevad viimasel ajal lausa silmnähtavalt.
Kõige suurem läbimurre on olnud see, et Pärtel on hakanud põit kontrollima. Viimase nädala jooksul on ta iga kord ise öelnud, kui ta häda tunneb. Isegi nii hästi, et tilgakestki ei tule püksi (sellele perioodile eelnes paar-kolm nädalat tilk-püksis-ja-siis-ütlen perioodi :))
See on tõeline kergendus, kui ei pea enam potile panema ja veenma. Nüüd on nii, et kui on häda, siis on selge, mis teha. Enam ei kasuta mähet ka autosõidul või kusagil pikemalt käies, sest pidamine on oluliselt pikenenud. Näiteks laulupeole minnes panin küll mähkme alla, aga ca 3 või enama tunni pärast koju naastes oli mähe kuiv. Ja vahepeal me pissil ei käinud.
Ka mõned lõunauned oleme ilma mähkmeta hakkama saanud - kui on näha, et enne und on korralikult end tühjendatud.
Nii et ca 2 a 2 k oli see aeg, kui Pärtel hakkas järjepidevalt ja lõplikult ise potile küsima.
Räägib ta nüüd päris vabalt. On üksikuid naljakaid sõnu ja väljendeid, aga muidu on päris jutupaunik. Täna näiteks rääkis meile unejuttu. Oli nii naljakas, et pissi või püksi :))) Täiesti peaks salakaamera üles panema!
Naljakad sõnad on näiteks "lajad" (jalad), "bastuta" (plaksuta), "a-tuu-ti"(batuut), "buts" (müts), "limpsitada" (limpsida), "kummid" (kummikud).
Riinuga oleme paar õhtut matemaatikat teinud. Kui me sügisel Horvaatias käisime, oli meil üks 3-4 aastastele mõeldud töövihik kaasas, aga mina teda õpetada ei osanud ja ega ta palju aru ei saanud. Aga aasta jooksul on ta ilmselt lasteaias päris palju õppinud ja ma nüüd täitsa üllatusin, kui hästi ta arvutada oskab. Ma olen tohutult tänulik kasvataja Heddyle, kes on täiesti super ja teeb seda kõike, ehkki meil hoius mingit õppekava ega õpetamiskohustust pole. Kui tähtede ja sõnadega saan vast ka ise hakkama, siis matemaatikat ma õpetada ei oska (räägib matemaatiku tütar ja infotehnoloogi õde...). Igatahes on nüüd, viieselt, see vihik Riinule täitsa paras. Võimalik, et matemaatiku geenid pole lihtsalt ka temani pärandunud. Praegu oskab Riinu 4 piires vabalt liita-lahutada, 5 piires on juba suts raskem (vähemalt peast arvutamine). Eliitkooli katsetel eeldatavat 10 piires arvutamist - selleks on veel 2 aastat aega (mitte et ma teda tingimata eliitkooli tahaks panna, aga mingi võrdlus on vahel huvitav)! Nii et tundub, et nupp ikka veidi nokib. Riinu tugevuseks on tema püsivus. Ta on valmis asjade ja ülesannete kallal nokitsema ka siis, kui tükk aega midagi välja ei tule. Minul sellist püsivust küll ei ole.
Järgmine väljakutse on abiratasteta jalgrattal sõitma õppimine. Aga sellega on nii, et kuna otsustasime, et selle võtab Mart enda peale, sest ta on juba 4 last sõitma õpetanud (ja närv on tal vast kah tugevam), siis ma ei kujuta ette, millal sellega tegelikult tegeletakse, sest ega me Marti suurt ei näe. Miskipärast on jälle sellised ajad. Kiired.
Kõige suurem läbimurre on olnud see, et Pärtel on hakanud põit kontrollima. Viimase nädala jooksul on ta iga kord ise öelnud, kui ta häda tunneb. Isegi nii hästi, et tilgakestki ei tule püksi (sellele perioodile eelnes paar-kolm nädalat tilk-püksis-ja-siis-ütlen perioodi :))
See on tõeline kergendus, kui ei pea enam potile panema ja veenma. Nüüd on nii, et kui on häda, siis on selge, mis teha. Enam ei kasuta mähet ka autosõidul või kusagil pikemalt käies, sest pidamine on oluliselt pikenenud. Näiteks laulupeole minnes panin küll mähkme alla, aga ca 3 või enama tunni pärast koju naastes oli mähe kuiv. Ja vahepeal me pissil ei käinud.
Ka mõned lõunauned oleme ilma mähkmeta hakkama saanud - kui on näha, et enne und on korralikult end tühjendatud.
Nii et ca 2 a 2 k oli see aeg, kui Pärtel hakkas järjepidevalt ja lõplikult ise potile küsima.
Räägib ta nüüd päris vabalt. On üksikuid naljakaid sõnu ja väljendeid, aga muidu on päris jutupaunik. Täna näiteks rääkis meile unejuttu. Oli nii naljakas, et pissi või püksi :))) Täiesti peaks salakaamera üles panema!
Naljakad sõnad on näiteks "lajad" (jalad), "bastuta" (plaksuta), "a-tuu-ti"(batuut), "buts" (müts), "limpsitada" (limpsida), "kummid" (kummikud).
Riinuga oleme paar õhtut matemaatikat teinud. Kui me sügisel Horvaatias käisime, oli meil üks 3-4 aastastele mõeldud töövihik kaasas, aga mina teda õpetada ei osanud ja ega ta palju aru ei saanud. Aga aasta jooksul on ta ilmselt lasteaias päris palju õppinud ja ma nüüd täitsa üllatusin, kui hästi ta arvutada oskab. Ma olen tohutult tänulik kasvataja Heddyle, kes on täiesti super ja teeb seda kõike, ehkki meil hoius mingit õppekava ega õpetamiskohustust pole. Kui tähtede ja sõnadega saan vast ka ise hakkama, siis matemaatikat ma õpetada ei oska (räägib matemaatiku tütar ja infotehnoloogi õde...). Igatahes on nüüd, viieselt, see vihik Riinule täitsa paras. Võimalik, et matemaatiku geenid pole lihtsalt ka temani pärandunud. Praegu oskab Riinu 4 piires vabalt liita-lahutada, 5 piires on juba suts raskem (vähemalt peast arvutamine). Eliitkooli katsetel eeldatavat 10 piires arvutamist - selleks on veel 2 aastat aega (mitte et ma teda tingimata eliitkooli tahaks panna, aga mingi võrdlus on vahel huvitav)! Nii et tundub, et nupp ikka veidi nokib. Riinu tugevuseks on tema püsivus. Ta on valmis asjade ja ülesannete kallal nokitsema ka siis, kui tükk aega midagi välja ei tule. Minul sellist püsivust küll ei ole.
Järgmine väljakutse on abiratasteta jalgrattal sõitma õppimine. Aga sellega on nii, et kuna otsustasime, et selle võtab Mart enda peale, sest ta on juba 4 last sõitma õpetanud (ja närv on tal vast kah tugevam), siis ma ei kujuta ette, millal sellega tegelikult tegeletakse, sest ega me Marti suurt ei näe. Miskipärast on jälle sellised ajad. Kiired.
pühapäev, 14. juuni 2009
Meie elu - jällegi mitte lastest
Pole jälle tükk aega saanud mahti kirjutada.
Elu läheb meil üsna pööras tempoga.
Esikuremondi saime tehtud (loe: korraldatud) 3 nädalaga. Jäänud on veel üht-teist viimistlust ja lõpetust, aga nagu teada, kipuvad just selliseid asjad kõige kauem venima. Karta on, et osad asjad (nt raamaturiiul) on sellised, millega tegeleme edasi alles sügisel.
Loomulikult oleme väga rahul. Ja natuke kripeldab, et miks me seda küll juba varem ei teinud?
Maal on kah suure mürinaga hooaeg pihta hakanud.
Meil oli tegelikult plaanis sel aastal ainult kaevuga tegeleda, aga juhuste kokkulangemise tõttu läks nii, et lisaks paneme vana lauda kohale püsti uue aida. St mitte päris uue, aga naaberkülast Navigõlt hea hinnaga ostetud tugeva olemasoleva aida, mis on põhiplaanilt meie enda aida moodi. Sellest saab külalistemaja. Nüüdseks on arengud nii kaugel, et uus ait on vanast kohast lahti võetud ja palkidena meie õuele veetud. Vana laut on palkidena lahti võetud ja samuti meie õuele ladustatud. Laadurekskavaator on kinni ajanud tunamulluse ebaõnnestunud kaevuaegu (14 m, kuhu vett ei tulnudki) ja tõstnud laudavundamendi seest välja kogu seal olnud sõnniku, mis jällegi on meie õuele ladustatud...
Vana peldikut enam pole, alles on vaid lage maa ja vundamendiauk.
Ait nägi oma vanas asukohas välja selline (meie paneme muidugi laastukatuse):
Paratamatult tähendavad sellised arengud seda, et tuleb jälle üks töine suvi. Sest ait tuleb üles saada, katus ka peale - see kõik võtab aega (rahast me ei räägigi). Lisaks tuleb vana lauda palgid ära sorteerida, enamik kütteks saagida ja raiuda, korralikud palgid kusagile ladustada. Sõnnikuhunnik tuleb ka kuhugi deporteerida, sest ega kallist kraami saa niisama raisku lasta - seda on meil edaspidi põllupidamiseks vaja.
Muide, mu aiamaa on meeletult lopsakas juba praegu. Sööme pihukaupa rukolat ja muud salatit. Porgandeid tuleb õige pea harvendama hakata ja kõrvitsatel on juba esimesed õienupud. Hoolimata domineerivast külmast kasvab kõik hullumeelselt. Nii mõnus!
Ja kaev- see tuleb tõesti. Koht on juba paika pandud, kaevamiseks läheb augusti esimesel nädalal. Siis on jälle kõik teisiti, sest üles tuleb kaevata mitme trassi jagu maad. Kaev on küll kogu küla kaev (4 osanikuga), ent paikneb meie maal. Ja läbi meie maa jooksevad trassid teiste juurde. Meie trassi ots tuleb kusagile majandusõuele. St tuppa ei pane, aga otse õue küll.
Kõikide nende plaanide vahele tahaks mahutada ka pisut puhkust ja vähemalt mõned loetud päevad, mil mingit ehitus- või muud töötegevust ei toimu.
Karta on, et õige puhkus tuleb alles sügisel, kui läheme perega traditsioonilisele Balkani-reisile - seekord Montenegrosse.
Ja natuke tahaks punnitada selle nimel, et jõuda ka suvel siiski üks reis teha - mõtteis on Soome. Seal elab praegu mu vend (Helsingis). Ma ise pole ka õieti Soomes käinudki. Suvist Soomet olen näinud ainult piltidelt ja telekast. Et siis eelmisel aastal Lätis ja Horvaatias, sel aastal Soomes ja Montenegros.
Ja siis on ilmselt nii kõvasti raha läinud, et sügisest hakkan jälle vaikselt tööinimeseks. Aga siin on veel otsad lahtised. Ütleme nii, et võimalusi on.
Elu läheb meil üsna pööras tempoga.
Esikuremondi saime tehtud (loe: korraldatud) 3 nädalaga. Jäänud on veel üht-teist viimistlust ja lõpetust, aga nagu teada, kipuvad just selliseid asjad kõige kauem venima. Karta on, et osad asjad (nt raamaturiiul) on sellised, millega tegeleme edasi alles sügisel.
Loomulikult oleme väga rahul. Ja natuke kripeldab, et miks me seda küll juba varem ei teinud?
Maal on kah suure mürinaga hooaeg pihta hakanud.
Meil oli tegelikult plaanis sel aastal ainult kaevuga tegeleda, aga juhuste kokkulangemise tõttu läks nii, et lisaks paneme vana lauda kohale püsti uue aida. St mitte päris uue, aga naaberkülast Navigõlt hea hinnaga ostetud tugeva olemasoleva aida, mis on põhiplaanilt meie enda aida moodi. Sellest saab külalistemaja. Nüüdseks on arengud nii kaugel, et uus ait on vanast kohast lahti võetud ja palkidena meie õuele veetud. Vana laut on palkidena lahti võetud ja samuti meie õuele ladustatud. Laadurekskavaator on kinni ajanud tunamulluse ebaõnnestunud kaevuaegu (14 m, kuhu vett ei tulnudki) ja tõstnud laudavundamendi seest välja kogu seal olnud sõnniku, mis jällegi on meie õuele ladustatud...
Vana peldikut enam pole, alles on vaid lage maa ja vundamendiauk.
Ait nägi oma vanas asukohas välja selline (meie paneme muidugi laastukatuse):
Paratamatult tähendavad sellised arengud seda, et tuleb jälle üks töine suvi. Sest ait tuleb üles saada, katus ka peale - see kõik võtab aega (rahast me ei räägigi). Lisaks tuleb vana lauda palgid ära sorteerida, enamik kütteks saagida ja raiuda, korralikud palgid kusagile ladustada. Sõnnikuhunnik tuleb ka kuhugi deporteerida, sest ega kallist kraami saa niisama raisku lasta - seda on meil edaspidi põllupidamiseks vaja.
Muide, mu aiamaa on meeletult lopsakas juba praegu. Sööme pihukaupa rukolat ja muud salatit. Porgandeid tuleb õige pea harvendama hakata ja kõrvitsatel on juba esimesed õienupud. Hoolimata domineerivast külmast kasvab kõik hullumeelselt. Nii mõnus!
Ja kaev- see tuleb tõesti. Koht on juba paika pandud, kaevamiseks läheb augusti esimesel nädalal. Siis on jälle kõik teisiti, sest üles tuleb kaevata mitme trassi jagu maad. Kaev on küll kogu küla kaev (4 osanikuga), ent paikneb meie maal. Ja läbi meie maa jooksevad trassid teiste juurde. Meie trassi ots tuleb kusagile majandusõuele. St tuppa ei pane, aga otse õue küll.
Kõikide nende plaanide vahele tahaks mahutada ka pisut puhkust ja vähemalt mõned loetud päevad, mil mingit ehitus- või muud töötegevust ei toimu.
Karta on, et õige puhkus tuleb alles sügisel, kui läheme perega traditsioonilisele Balkani-reisile - seekord Montenegrosse.
Ja natuke tahaks punnitada selle nimel, et jõuda ka suvel siiski üks reis teha - mõtteis on Soome. Seal elab praegu mu vend (Helsingis). Ma ise pole ka õieti Soomes käinudki. Suvist Soomet olen näinud ainult piltidelt ja telekast. Et siis eelmisel aastal Lätis ja Horvaatias, sel aastal Soomes ja Montenegros.
Ja siis on ilmselt nii kõvasti raha läinud, et sügisest hakkan jälle vaikselt tööinimeseks. Aga siin on veel otsad lahtised. Ütleme nii, et võimalusi on.
Tellimine:
Postitused (Atom)