Ja lastest ka!

Lapsed kasvavad ja arenevad viimasel ajal lausa silmnähtavalt.

Kõige suurem läbimurre on olnud see, et Pärtel on hakanud põit kontrollima. Viimase nädala jooksul on ta iga kord ise öelnud, kui ta häda tunneb. Isegi nii hästi, et tilgakestki ei tule püksi (sellele perioodile eelnes paar-kolm nädalat tilk-püksis-ja-siis-ütlen perioodi :))
See on tõeline kergendus, kui ei pea enam potile panema ja veenma. Nüüd on nii, et kui on häda, siis on selge, mis teha. Enam ei kasuta mähet ka autosõidul või kusagil pikemalt käies, sest pidamine on oluliselt pikenenud. Näiteks laulupeole minnes panin küll mähkme alla, aga ca 3 või enama tunni pärast koju naastes oli mähe kuiv. Ja vahepeal me pissil ei käinud.
Ka mõned lõunauned oleme ilma mähkmeta hakkama saanud - kui on näha, et enne und on korralikult end tühjendatud.
Nii et ca 2 a 2 k oli see aeg, kui Pärtel hakkas järjepidevalt ja lõplikult ise potile küsima.

Räägib ta nüüd päris vabalt. On üksikuid naljakaid sõnu ja väljendeid, aga muidu on päris jutupaunik. Täna näiteks rääkis meile unejuttu. Oli nii naljakas, et pissi või püksi :))) Täiesti peaks salakaamera üles panema!
Naljakad sõnad on näiteks "lajad" (jalad), "bastuta" (plaksuta), "a-tuu-ti"(batuut), "buts" (müts), "limpsitada" (limpsida), "kummid" (kummikud).


Riinuga oleme paar õhtut matemaatikat teinud. Kui me sügisel Horvaatias käisime, oli meil üks 3-4 aastastele mõeldud töövihik kaasas, aga mina teda õpetada ei osanud ja ega ta palju aru ei saanud. Aga aasta jooksul on ta ilmselt lasteaias päris palju õppinud ja ma nüüd täitsa üllatusin, kui hästi ta arvutada oskab. Ma olen tohutult tänulik kasvataja Heddyle, kes on täiesti super ja teeb seda kõike, ehkki meil hoius mingit õppekava ega õpetamiskohustust pole. Kui tähtede ja sõnadega saan vast ka ise hakkama, siis matemaatikat ma õpetada ei oska (räägib matemaatiku tütar ja infotehnoloogi õde...). Igatahes on nüüd, viieselt, see vihik Riinule täitsa paras. Võimalik, et matemaatiku geenid pole lihtsalt ka temani pärandunud. Praegu oskab Riinu 4 piires vabalt liita-lahutada, 5 piires on juba suts raskem (vähemalt peast arvutamine). Eliitkooli katsetel eeldatavat 10 piires arvutamist - selleks on veel 2 aastat aega (mitte et ma teda tingimata eliitkooli tahaks panna, aga mingi võrdlus on vahel huvitav)! Nii et tundub, et nupp ikka veidi nokib. Riinu tugevuseks on tema püsivus. Ta on valmis asjade ja ülesannete kallal nokitsema ka siis, kui tükk aega midagi välja ei tule. Minul sellist püsivust küll ei ole.

Järgmine väljakutse on abiratasteta jalgrattal sõitma õppimine. Aga sellega on nii, et kuna otsustasime, et selle võtab Mart enda peale, sest ta on juba 4 last sõitma õpetanud (ja närv on tal vast kah tugevam), siis ma ei kujuta ette, millal sellega tegelikult tegeletakse, sest ega me Marti suurt ei näe. Miskipärast on jälle sellised ajad. Kiired.