Vangijutud

Riinul tekkis lasteaias üks sõbranna, nimetagem teda Kristeliks. Tibake noorem kui Riinu. Riinu rääkis iga päev Kristelist ja sellest, mis nad tegid ja rääkisid ja kuidas neil on isegi mingid saladused.

Aga ükspäev, kui ma aeda järgi läksin, leidsin Riinu ja Kristeli riietusruumis mossitamas, kumbki ühel pool rõivistut, üksteist tigedalt põrnitsemas. Nad olid riidu läinud, Riinu rääkis mulle põhjuse ka, aga minu mõistuse jaoks oli see liiga segane ja noh, 5-aastaste tülid ongi, olgem ausad, üldjuhul täiskasvanumaailma jaoks mõistetamatud. Siis ei olnud paar päeva Kristelist mingit juttu ja kui ma siis eile küsisin, et kas olete Kristeliga ära leppinud, siis vastas Riinu kindla teadmise ja sõnumiga:

"Ei, Kristel ei tulegi enam lasteaeda, ta pandi VANGI!" (Endal selline ilme, et näed, nüüd selle tüli pärast, kus Kristel tema arust loomulikult süüdi oli, pandi ta tõesti vangi. Ilme oli, ma ütleks, pisut rahulolev.) Olgu lisatud, et Kristel on nüüd tõesti vist mõned päevad puudunud.

Ma hakkasin kohutavalt naerma ja pidin teiste tuppa jooksma.
Kahjuks on seda sõnades raske edasi anda, aga see näoilme ja miimika ja kõik, koos sõnumiga, oli lihtsalt jube naljakas.

Pärtel ja käteta koletis

Pärtel: Emme, on ju koletistel ei ole käsi?
Emme: Ei ole või?
Pärtel: Ei ole jah.
Emme: Miks neil ei ole käsi?
Pärtel: Siis nad ei saa ust lahti teha ega tuppa tulla. Siis sina pead aitama ja ukse lahti tegema, et koletis saaks tuppa tulla.

Meie väike armas flegma

Täna on mul juhtunud selline päev, kus mul on natuke aega tekkinud. Ükski väga kiire töö peale ei suru, ehkki tegemisi jätkub küllaga.

Riinu on nüüd umbes ühe kuu uues lasteaias käinud ja seepärast võtisn ma ükspäev ette ja rääkisin natuke kasvatajaga sellest, kuidas Riinu on kohanenud ja millised on tema muljed.
Kasvataja ütles, et Riinu on tubli (sõna, mis ei oma tähendust, tühi sõna) - no mis iganes see võib tähendada. Tundus, et kasvataja kontekstis tähendas see, et ta saab hakkama. No kena on. Eks nad kõik saavad hakkama.

Küll aga tõi ta välja ühe probleemi, ja just nii ta seda nimetas - Riinu tähelepanu hajub väga kergesti ja ta ei suuda asju lõpetada. Ta on väga aeglane, talle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ta mingi asja ära teeks ega ringi vahtima või unistama ei jääks. Ohh, kui tuttav mure! Ma olen siiani arvanud, et ma olen ise neurootline, et see Riinu aeglus mind tõsiselt häirib. Aga kui ka kasvataja seda nimetab, siis ma näen, et ma pole oma mures üksi. Võib muidugi arutleda selle üle, et las laps olla, nagu ta on jne, aga tema aeglus häirib nii rühmatööd kui ka ausalt öeldes kodust õhkkonda. Mul on hea meel, et ta praegu lasteaeda läks - seal pole see tempo ikkagi nii hull, kui näiteks koolis, kuhu ta ju ka varsti läheb ja kus enam aeglastele ei halastata. Sestap ma loodan, et ehk on võimalik seda tempotõstmist ja tähelepanu koondamist mingile ühele tegevusele natuke harjutada. Tegelikult suudab Riinu hästi süveneda, ja on põhjalik, aga kui ümber on palju inimesi, kes kõik ka millegi huvitavaga tegelevad, siis ta jääb neid teisi vahtima, selle asemel, et oma asi lõpule viia.

Aga ehk on nii, et ta aja jooksul harjub sellega, et ümber on inimesed, kes ka kõik millegagi tegelevad. Ohh, ma ei tea. Pole ju otseselt muretsemiseks põhjust, aga kuna ülejäänud pere on meil sihuke tegutsejat-tüüpi ja pigem kiirete liigutustega, siis on Riinu-taolise melanhool-flegmaatilise tüübiga aeg-ajalt raskusi. Kusjuures minu arust on tal nii melanhoolsus kui ka flegmaatilisus ainult süvenevad tunnused. Muidugi pole ta päriselt melanhoolik-flegmaatik, vaid ikka üsna tavaline laps, kes natuke hajali ja vahel uimane, aga kui ümberringi domineerivad koleerikud jms, siis on ta ikkagi erinev.

Nüüd me siis natuke harjutame. Ma proovin rääkida, teda ette valmistada, kui tuleb mingi tegevus, kus ta ei suuda tegutseda, näiteks riidesse panemine. Et nüüd mõtle ainult riidesse panemisele ja püüa see järjest ära teha. On teatavaid edusamme, aga ta peab ikka väga teadvustama oma tegevust, et poleks seismajäämist või seda, et hakkab vahepeal tegelema muude asjadega. See on täitsa veider, kuidas temast 3 a noorem Pärtel on ennast juba kolm korda selleks ajaks riidest lahti võtnud/riidesse pannud, kui Riinu ikka veel, sukapüks näpus, lage vahib. Pärtel on selles suhtes täielik vastand - ta on väga kiirete liigutustega, otsusekindel, rõõmsameelne tegutseja. Ses mõttes ma ei imesta paratamatuse üle, et näiteks Mart näib Pärtliga hoopis paremini klappivat.

Aspekt, mis mulle selle tähelepanu hajumise juures siiski tõsiselt muret teeb, on hakkamasaamine liikluses. Kahe aasta pärast peab ta ise olema suuteline kõike jälgima. Ise koolis käima, ise üle tänava minema. Tänapäeva linnaliikluse juures on see mu suurim hirm üldse. Aga me harjutame. Juba praegu lasen Riinul vahel juhti mängida - ta näitab, kuhu minna, ja vaatab autosid. Nii vist peabki. Aga vahel on ta ikka väga udu sees. Hirmuäratavalt.

Mu isa oli ka kindlasti paras flegma. Ega vist teisiti professoriteks saadagi... Ja mu vend on ka kindlasti flegma, eks ole ju? Aga saab ka elus hakkama ja pealegi veel väga hästi. Ehkki ma mäletan, kui raske oli tal algul lasteaias ja võib-olla ka koolis?

See postitus võib küll näida murelikuna, aga tegelikult on see endast välja kirjutamise koht. Ma ju tean, et laps on laps, ja minu oma armas laps. Siiski tahaks kindel olla, et ta saab elus hästi hakkama ja on veel selle juures õnnelik ka. Eriti just seda viimast. Noh, loomulikult ma tean, et ta saab hakkama. Vaatame, mis ma poole aasta pärast kirjutan.


Kindel on see, et Riinule seal lasteaias meeldib. Tal on tekkinud uued sõbrad, uued laulud, vahvad salmikesed. Kindlust sisendab seegi, et Mart, kes on kokku puutunud väga paljude lasteaiakasvatajatega, ütles, et need on tema jaoks kõige sümpaatsemad seni nähtutest.
Mulle endale ka väga meeldis lasteaias käia, mul on see nii selgelt meeles. Aga aeg-ajalt tahab Riinu teha ka puhkepäevi. Ühe sellise vaba päeva tegime ilusa ilma puhul eile, ja riisusime aias lehti. Ja siis sai mõned kenad pildid ka.

Peale leelokonverentsi

Selle aasta suur töö on minul nüüd tehtud. Konverents sai läbi, pilte ja natuke muudki saab vaadata Setomaa lehelt. Oli uhke ja suur ja põnev üritus, olen väga rahul. Nüüd veel vaid kõik arved jms korda saada ning siis võib edasi suunduda uute suurte tegude juurde.

Esimene suur tegu saab olema Koristamine. Viimase 4 kuu jooksul on siin korteris tehtud ainult hädakoristust ja see on ilmselgelt oma jälje jätnud. Aga enne seda tuleb teha veel õunamahla, kuivatatud õunu, kõrvitsasalatit jm. Me saime oma kasvandusest 1 hiigelsuure ja 2 keskmist kõrvitsat! Lisaks tõi vanaema Põhja-Eestist veel kaks kõrvitsat. Nii et hetkel on kõik vabad pinnad kaetud kõrvitsate ja õuntega. Vähemalt meie toidulaud ei pea masu pärast kannatama, kõik kohad on juba praegu kompotte, moose ja õunamahla (juba on tehtud 45 l) täis.

Lastel oli vahepeal stomatiit. See on üks vastik haigus, mis algab palavikuga ja läheb üle valulisteks villideks suuõõnes. Selle tagajärjel paastusid nad mõlemad kordamööda 3-4 päeva, sest lihtsalt ei saanud valu tõttu midagi süüa. Väga kurb oli, rohtu ka selle vastu pole, ainult kamistad-geeli saab valuvaigistuseks peale panna. Aga nüüd on kõik terved ja lasteaias/lastehoius tagasi.

Aga suuri ja põnevaid asju/sündmusi on ees ootamas veelgi. Jäägu need hetkel veel välja ütlemata (ei, ma ei ole rase).

Kõik on kontrolli all

Kui me nüüd järgmine kord maale läheme, tuleb meil õuel kraanist vesi!
Sellise mängukopaga kaevatigi!


Meie elu on kenasti rööpas. Riinu käib hea meelega lasteaias, ainus, mis talle ei meeldi, on päeval magamine. Mõned korrad on ta seal magama juba jäänud. Nii umbes ülepäeviti. Aga iga päev on tal lasteaiast midagi toredat rääkida.

Pärtel käib ka kenasti oma ennelõunahoius ja on seal igavesti vahva tegija. Kasvatajaga on ta saanud väga hea klapi ja kasvataja tõeliselt kiidab teda. Nädal koos Pärtliga hoius istumist tasus end kuhjaga ära. Kasvataja on HÄSTI rahulik. Ilmselt tasakaalustab kenasti üldsemitteniirahulikku mind.

Minul on üle väga pika aja, esimest korda peale laste sündi, seega viimase 5,5 aasta jooksul tõeliselt töine aeg. Ma korraldan nädala pärast toimuvat leelokonverentsi (ca 160 osalejat!), osalen kümnetel koosolekutel, mis seotud seto asja ajamisega nii või teisiti. Muu hulgas olen ju Setomaa teadusnõukogu koordinaator ja ajalehe Setomaa kolleegiumi liige. Praegu on kuidagi nii juhtunud, et lisaks leelokonverentsile on toimumas ka palju muid kiireid asju ja nii on mul sel nädalal olnud nt 2 sellist päeva, kus mul on 2 pikka koosolekut päevas. Sellised kolmetunnised. Üks koosolek oli olude sunnil isegi meie kodus, sest Pärtel magas sel ajal lõunaund. Saime kah hakkama.

See on muidugi üsna väsitav, aga ma pean ausalt ütlema, et mõnus ka. Suurest organiseerimismõnust hakkavad vahepeal käed-jalad surisema. See on asja ilu: näha, kuidas mingite oma liigutuste ja otsuste järel hakkavad asjad teatud suunas liikuma ja korralduma. Mina küll praegu ei mõtle, et minust ei sõltu siin maailmas midagi. Vähemalt praegu sõltub ikka küll vägagi: kogu see leelokonverents on sisuliselt minu tehtud ja korraldatud, muidugi heade ja armsate abilistega.

Täna oli ERM-is üks tore näituse avamine. Setu savipäädest :))
Soovitan soojalt kõigile veidikegi setuhuvilistele:

http://www.youtube.com/watch?v=zlC9JRLqQyA

ja

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1666

Oli pidu, sai jälle laulda ja tantsida.