Hellad velled

Huh, vaatasin just saadet Superlapseehoidjast. Seekord oli üksikema viie (5!) väikese lapsega. Ma algust ei näinud, aga see kõige vanem oli vast ehk 7-aastane. Ja noorim nii umbes kolmene. See tundus küll õudne. Aga lõpuks olid nad kõik nii kenad. Mul läks silm märjaks.

Meie lastel on viimasel ajal ka kuidagi eriline rahuaeg. Saavad kohe eriti hästi läbi. Riinu tundub kuidagi eriti rahul ja tasakaalus. On hästi rõõmus ja koostöövalmis. Tundub, et tal läheb hästi. Iluvõimlemises lähevat tal hästi, ta saab teistele päris tihti ette näidata, kuidas õige teha on. Eks need asjad tõstavad enesehinnagut tublisti. Ujumine läheb ka hästi.

Täna oli hästi armas hetk: sõime lasanjet ja Pärtlile hirmsasti meeldis see natuke krõbekam kiht seal peal. Riinule meeldis ka, aga ta on nii empaatiline, et andis oma tüki pealt krõbeda Pärtlile. Ja Pärtel pani seepeale käe ümber Riinu õlgade, vaatas talle otsa ja ütles: "Sa oled mulle natukene hea sõber". Riinu küll natuke naeris, et miks ainult natuke, aga mõtte tähtsusest sai ta aru küll. See oli niiiii armas hetk. Siis nad veel kallistasid ja sõid edasi. Riinu on selles mõttes hästi lahke, et kui ta näeb, et Pärtlile midagi väga meeldib, siis ta püüab seda ka talle võimaldada. Ta on väikeste lastega üldse hästi kena. Pärtlist oli aga tähelepanuväärne see, et ta ei võtnud Riinu tegu enesestmõistetavana, vaid peegeldas oma tänu, ma ütleks, et väga oskuslikult tagasi. Ma näen ka, kust see tuleb - Pärtlil on äärmiselt läbimõeldud ja südamlikku tundekasvatust pakkuv hoidja. Ta on lihtsalt imeline. Need kahe-kolme-aastased teavad juba nii palju sõprusest, asjade jagamisest, üksteisest hoolimisest.

Ma tahaks olla rohkem Pärtli hoidja moodi. Rahulik, sõbralik, lahke, aga järjekindel.

Ja Pärtel sai jalgrattaga sõitmise selgeks.

Kõik laabub

Kenasti läheb.

Mart ajab Setus majaehituseasju ja - 3 korda üle vasaku õla - kõik läheb seni väga sujuvalt. Oodatust sujuvamaltki. Aga eks ise peab aktiivne olema, ja Mart on seda tõsiselt võtnud. Sest eks ta nii läheb, nagu lükkad, eks ole. Mul on hea meel, et sujub. Oleks ju päris mõnus, kui enne meie sinnakolimist suurema ehituse jalust ära saab.

Hommikuti oleme nüüd lasteaeda läinud nii, et Riinu sõidab tõukerattaga ja mina koos Pärtliga suure rattaga. Riinu kihutab päris kiirelt. Mulle meeldib, et ta sportlik on ja et ta seda naudib. Ujumistrennis olevat nad juba ilma abivahendideta suures basseinis käinud. See tähendab, et saab mingi ujumise algtunnetuse kindlasti kätte.

Kevad on tore. Varsti on looduses mu kõige lemmikum aeg: mai ja juuni esimene pool. Kahjuks olen ma sel aastal just sel ajal eriti hõivatud. Eks edaspidi olen targem - annab ju planeerida küll. Sel aastal oli ka lootus vähemalt üks suur raamatuprojekt enne kaelast ära saada, aga ei, ikka ta jääb sinna suve algusesse. Nagu ka mitmed muud asjad.

Suvetundes

Meil oli imeilus kevadine nädalavahetus. Ideaalne. Kõik läks nii kenasti, kui üldse võimalik oli.
Olime peaaegu kolm päeva maal, päike paistis ja oli nii-nii kevadine, et tahtis hinge matta. Isegi pilti ei teinud, sest iga hetk oli lihtsalt olemiseks nii ilus ja mõnus.
Koristasin vana tare päris põhjalikult ära (ehkki muidugi mitte PÄRIS kõike) ja nüüd on hoopis teine tunne. Et hooaeg on avatud ja suvi pole enam kaugel. Kraanist tuleb vesi (ehkki lumesulaga tekkisid mõned tagasilöögid ja pühapäeval käis meil üks parandaja, aga nüüd jälle vesi soriseb). Kraan on muidugi õues, mitte toas. Põhimõtteliselt kokkulepped magamis/külaliste/mänguaida püstipanekuks on tehtud. Porgandid on maha külvatud. Maasikad puhastatud. Tuba kraamitud. Kõik riiulitel olnud nõud pestud. Kümne masinatäie jagu pesu linna kaasa võetud. Päikest näo peale lastud. Öösel rattaga Obinitsast Mikule sõidetud. Tantsitud.
Vanaema riisus terve õue puhtaks, see tegi kõik veel palju-palju ilusamaks. Nii tore, et vanaema ka kevadist Setumaad nägi. Lapsed olid teadagi lihtsalt õnnelikult ja tundsid end vabalt. Riinule meeldib puude otsas ronida. Ega meil väga häid ronimispuid pole, aga midagi siiski. Pärtel tahaks muidugi ka, aga kasvu jääb veel napiks. Siis ta läheb hoopis liivakasti, see on ka mõnus.


Avastasin just, et 3/4 meie perest saab juba juuni keskel suvepuhkusele. Pärtli hoid lõpetab juuni esimsetel päevadel, minu töö kulminatsioon peaks olema 11. juuni ja samal päeval on ka Riinul viimane lasteaiapäev, edasi on nad suletud. Nii et 12. juunist on meil puhkus. Kuni sügiseni välja. Mina pean küll pisut ka tööd tegema, aga eri "tehingute" ja kokkusattumuste tulemusena peaks mul suvel tööd olema vähem, kui ma kartsin. Aga enne seda tuleb sellevõrra kõvasti pingutada. Mai ja juuni algus tulevad väga tempokad. Aprilli lõpp ka. Mõni aasta peaks nii ka proovima, et kevad on vabam. Aga õnneks on just kevadel kõige rohkem energiat.

Pärtel 3

Eelmisel aastal kirjutasin ma 2-aastaseks saanud Pärtlist sedasi.
Mis siis nüüdseks muutunud on? Ausalt öeldes on see kirjutis suures osas siiani kehtiv. Inimese iseloom on ikka vist kaasa antud. Siiamaani on ta aktiivne, üsna rahutu, tegija, alati tahab kõike teha ja igale poole minna ja olla. Söögiajad on endiselt rasked, sest ta lihtsalt ei suuda ühe koha peale üle ühe minuti püsida. Mistõttu me endiselt väldime temaga kohvikutes käimist... Kodused söögikorrad on vabakasvatust-mitte-harrastavate vanemate jaoks ka nii mõnigi kord närvesöövad.

Pärtel on ka üks suur kloun. Tal on kogu aeg mingi teater. Aga ta teeb tõesti päris head nalja ja kuna ta on niivõrd ekspressiivne, siis on emotsioonid pidevalt laes. Kui ikka Pärtel end viletsasti tunneb või on vihane või kurb või pahane, siis saavad kõik lähikondsed sellest tema hääleka kisa kaudu teada. Täpselt nagu siis, kui ta imik oli. Huh, see oli ikka õudne, kuidas ta siis karjus....

Nüüd on enamik kisasid sülega, kalliga ja arutamisega lahendatavad. Üldiselt on ta ikka rõõmsameelne, aga kui ikka paha tuju tuleb, siis jah, häälekalt...

Ja Pärtel on heas tujus, siis on kogu ruum tema rõõmu ja energiat täis. Kui ta rõõmustab, siis on naer ja rõõm tal silmas, suus, põselohus ja kõrvaaugus. Juuksetutis ka.

Hästi võistlushimuline on ta ka. Kogu aeg peab igale poole esimesena jõudma ja saama. Riideid vahetab kiiremini kui Riinu. On üldse hästi kiire, eriti võrreldes oma õega. Minu vanaema oli ka selline. Üldse paigal ei püsi. Noh, see on selline iseloomuomadus, mis vahel on nagu positiivne, aga vahel negatiivne ka. Eriti kui tegu on ühe kolme-aastase naaskliga. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt on Pärtlil pea kogu aeg kusagil mõni muhk või sinikas või paranev haav. Hetkel on tal pea/näo piirkonnas kaks sinikat, kaks paranevat haavakest ja üks väike kriimustus.

Kõige suurema arenguhüppe on Pärtel minu arust teinud kõne osas. Kui eelmisel aastal kirjutasin, et 3-sõnalised laused hakkavad vaikselt tulema, siis praegu pole vist asja, mida ta räägitud ei saaks. Ta on ikka hästi verbaalne ja väga suure sõnavaraga. Hirmus jutukas ka. Ega see suuke naljalt kinni ei püsi. Kui sinna lisada veel juurde keskmisest kõvema detsibelliga kõnemaneer, siis on selge, et väga tihti meil väga vaikne ei ole. Samas ega kisa ka väga palju pole.

Riinuga mängivad nad toredasti. Tõesti, neil on ikka tore koos olla. Olen nii tänulik, et nad kahekesi olemas on. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olla ainult ühe lapsega. Mul on tunne, et tegelt ikka palju raskem. Aga ma pole ise üksik olnud ja Riinu sai ka venna üsna kiiresti, nii et ma ei saagi ette kujutada. Igatahes on õde/vend tohutu varandus mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu eluks.

Sünnipäevast ka: seekord olime väga madala profiiliga. Kuna kodus meil ruumi pole, otsustasime teha seda, mis sünnipäevalapsele tõeliselt meeldib: minna Värska veekeskusesse möllama. Kaheksast kaasakutsutud sõberperest sai lisaks meile tulla vaid üks. Mis teha, haiguste hooaeg. Aga tore oli ikka ja torti sõime ka. Tõesti oli tore päev. Iga külaline sai basseinis ka jäätisekokteili. Minu arust väga meeldejääv ettevõtmine.



Kingituse osas oli poisil selge soov: tõstuk. Selle hankimine osutus päris keerukaks. Müügil on kümmet sorti tuletõrjeautosid ja viisteist sorti ekskavaatoreid, aga tõstukivalik on ausalt öeldes äärmiselt piiratud. Lõpuks siiski midagi leidsin, mis pole küll päris see, mida ette kujutasin, aga Pärtlile õnneks kohutavalt meeldib. Kahjuks liiga suur, et kaissu võtta. See-eest valvab tõstuk ta und otse voodi ees.

Väga hommikune. Sünnipäevahommikune.


Sellel pildil räägib Pärtel Koorvere-vanaemaga, kes talle õnne soovib.
Pärtlile hirmsasti meeldib telefoniga rääkida. Ja teda on kõrvalt väga naljakas kuulata.

Palju õnne, kallis Pärtel!

Suusad kappi!

Suusatamisega nüüd selleks hooajaks lõpetame. Lapsed käisid viimati suusatamas 31. märtsil Tähtvere spordipargis.

Siin aga veel paar klippi meie laste stiilinäidetest suusarajal.

Riinu:




Pärtel: