Pärtel ütleb

Enne, kui meelest läheb ja asjad muutuvad, tähendan üles 1 a 3 k vanuse Pärtli sõnavara.

Kõige selgem sõna on "aitäh!" Selles sõnas hääldub iag täht õigesti, samuti on paigas miimika ja kogu kehakeel. Pärtel on väga viisakas poiss, seega kuuleme seda sõna sageli:)

"Lill"
"Anna"
"Emme" - sellel on mitu varjundit, millest põhiline on appihüüd. Vahel ka virisev-porisev "eemmmmeeee".

"Pää"- see tähedab mütsi ja mütsi pähepanekut.

"isssss" tähendab nii issit kui ka kassi.

"mämm-mämm-mämm" (kujutlege samal ajal Nukitsameest, sest just niimoodi kirglikult Pärtel seda tavaliselt sõnastab) - see on võidukas-rahulolev hüüe enne söömaasumist või siis näljane karje.

"ää-ähh" - magama. Nt täna autos osutas ta kordamööda Riinule ja Miisule, kes mõlemad magasid ja seletas "ää-ähh". Ise noogutas asjalikult. Nii umbes 10 korda.

Rohkem ei tule hetkel meelde. Aa, kui karumõmmi unelaulu laulda, siis joriseb kaasa mõmm-mõmm.

Lisatud: veel ütleb ta juba ammu ja selgelt "ta-daa" ja lehvitab lahkelt.
Ning: "ahh-ahh" on koer.

Aga aru saab ta väga paljudest asjadest ja vägagi hästi. Kui ikka seletada, siis järjest enam jõuab kohale. Raskusi on meil ronimise ja löömisega.

Miisu on kukupai

Tõepoolest!
Ei mingeid kogemata diivani taha poetatud junne ega pisikest pissi elutoavaibal. Ei mingeid magamta öid ega unetuid hommikuid. On vaid paar korda ümber aetud lillevaas meie Setu-kodu köögilaual, mõned kriimud Riinu kätel-jalgadel ja mõned magamajäämisesegamised (Miisu nimelt tahaks sättida end unele uinuva lapse põsele).
Miisu armastab õhtuti väga just Mardi sülle pugeda. Pärtel seevastu viskab Miisu tavaliselt maha, kui too talle sülle peaks sattuma (loe: Riinu ta sinna armastav-õelikult asetab).
Kõige suurem kassifänn, kui seda üldse kuidagi mõõta saab, ongi Riinu. Ma pole päris kindel, mida Miisu ise sellest arvab, sest Riinu kipub teda liiga palju tassima. Ehkki Miisu on sedasorti loksutuste suhtes äärmiselt tolerantne. Aga ehk loksub kõik varsti paika.

Minu jaoks on väga oluline kasu see, et meil pole enam hiiri! Minutipealt kõik kadunund! Nad sebisid ringi veel õhtul enne Miisu saabumist ja nüüd on täielik vaikus! Ei ühtegi hiirekakki köögikapil! See on minu jaoks tohutu moraalne võit. Elagu hiirevaba elu Miisuga!

Loomulikult on Miisu ka lihtsalt igatepidi armas. Autosõitu talub hästi, magades selle lihtsalt maha. Magab ta muidugi üldse suure osa ajast. Ja kui ärkvel on, siis vahel kappavad kõik kolmekesi ühest toast teise, nii et tuul taga.

Mul on väga-väga hea meel, et me kassi võtsime.
Vaatasime just Mardiga ükspäev fotokast pilte, et kui algul oli meil pildil põhiliselt Riinu ja viimasel aastal pigem Pärtel, siis viimasel nädalal on kõige rohkem klõpse saanud Miisu!

Pildid ka:









Tegelikult hoiame Miisut uneajal meie magamisruumidest eraldatuna. Aga vahe, lõunaune ajal, ju natukene võib... kui mõlemad niiväga tahavad! Neil piltidel mõlemad tõepoolest magavad.

Normally we keep Miisu away from our bedrooms while we sleep. But sometimes, during the day nap, Riinu and Miisu have their moments, since they both really enjoy it! And they are both really sleeping in this series.




Hommikune Pärtel tervitab Miisut.
A morning with Pärtel and Miisu.

Summary:
The life with Miisu is sweet. He is a good babycat and he has scared away all mice that we had real problems with!

We've got a cat!

We took a big step and a big responsibility - we got a cat.
His name is Miisu and his about 2.5 months old. He has been an outdoors cat so far, but we'll have hime indoors, and outdoors when we go to Setumaa. Miisu is actually from Setumaa, we got him from our friends who live there.

We have planned to have a cat for about a year, but I've always felt that Pärtel was still too small. Now he has grown, and I am ready!

Miisu has adjusted very well. He only cried a bit. He likes to be petted so much! He enjoys cuddles and touches and human warmth. Very social. Ha has also already used his "restroom" purposefully:) And I am really glad about that. I just hope that he will continue that habit and that he won't be crying me up tomorrow morning at 5 o'clock... Today is his first day in his new home and our lives will never be the same again...

Miisu on kohal!

No nii, tehtud!
Meie pere on nüüd ühe liikme võrra rikkam - täna lisandus meie perre Miisu. Umbes 2,5-kuune poisslaps. Pärit heast perekonnast Küllätüvä külast, Sigre-Aini perest. Nii et täitsa setu.
Ma ise ka hästi ei usu, et me selle mõtte lõpuks teoks tegime.



Räägin ka tausta ära:
põhimõtteliselt käis meil kassi-jutt umbes kogu viimase aasta. Minu stampvastus oli: Siis, kui Pärtel natuke suuremaks kasvab. Nüüd ongi Pärtel juba natuke suurem ja nutikust ja mõistmist lisandub tal suisa tundidega. Mart on küll eluaeg kassiskeptik olnud. Ja ta vist ei uskunud, et meil ülejäänutel selle asjaga ikka täitsa tõsi taga on.
Aga viimasel ajal on meil nii hirmus palju hiiri. Lõksuta palju tahad, ikka sebivad ringi. Äkki nad kassilõhna peale pisutki taanduvad? Minu arust on väärt proovimist. Mina olen tegelikult kassi tahtnud küll, just nüüd, kui lapsed just selles eas, mil see neile nii oluline on, et üks lemmik oleks majas. Enamikel meie sõpradest on kassid, mõnel isegi kaks:)
Ligi kuu aega tagasi helistas Sigre, kes teadis, et me tahame punast kassi (see oli Mardi tingimus:)) ja ütles, et neil nüüd on ja tulge vaatama. Kirjutasin ja joonistasin sellest siin.
Siis mõtlesime, et ootame selle kiire kevadeaja ära ja siis....
Nüüd vahepeal polnud aga jõudnud sellega üldse tegeleda. Vaikselt kuklas tiksus mul kogu aeg, et vaja osta kassikemps, liiva, toitu, kratsimispuu jne, aga ikka lükkasin seda edasi...
Kuni...
Laupäeval Settu sõites tekkis meil Võru linnas ootamatult vaba aega. See vaba aeg tabas meid juhuslikult lemmikloomakaupluse kõrval. Ja sealt me siis uue varustusega väljusimegi!

Täna hommikul käisime titel järel. Mats Oskar oli ka, ja väga hea, et oli, sest temal ju kodus kass olemas ja ta oli päris tugiisik meil.



Nime Miisu andis kiisule Riinu. Epp, kas äkki teie kassi nimi on ka Miisu? Kas ta sealt võttis selle nime? Kuna minu vanaemal oli ak Miisusid, siis mulle istub see nimi hästi.
Algul Miisu nuttis natuke, kui me Setu-koju jõudsime. Käis kõik kohad läbi, aga rahunes üsna ruttu ja puges just sinna korvi tudule, kuhu me talle pesa tegime.
Tundub, et Miisu on hea koheneja ja suur sülekas. Tahab lähedust, paisid, sülle. Sõi ka juba ilusti, ehkki mitte kalleid kassipojakrõbinaid, vaid piima ja praetud haugi:) Seda viimast paistab ta jumaldavat.

Sõit Tartu-koju läks kenasti, Miisu magas ja esimest korda elus istus Pärtel kogu sõidu rahulikult oma kohal, ei vingunud, sipelnud, roninud minu sülle ega nutnud ega maganud ka! Imelugu! Miisu oli korviga minu süles ju! Ja lapsed kahelt poolt muudkui piilusid teda ja paitasid vaikselt (nojah, Pärtel küll ehk mitte nii vaikselt).
Kodus panime kempsu kööki, liiva sisse ja Riinu tõstis Miisu ka sinna. Miisu uuris veidi, ja õnnistaski kohe kempsu sisse! Kraapis liiva kenasti peale! Saate aru, esimese 10 minutiga! Olgu öeldud, et vanas kodus tegi ta oma hädad lihtsalt loodusesse...
Nii tubli kiisu-miisu! Ja niii armas!

Nüüd magab ta minu kõrval diivanil, tegemata ainsatki piuksu ja jättes mulje, et ta on ju kogu aeg siin elanud. Nurrumootor selline.
Ja nüüd ta ärkas üles ja proovib mu juukseid käpaga püüda. Mu silmad näikse teda kah huvitavat. Ja arvuti klaviatuur on ilmselt mõnus soe koht, sest ta püüab end sellele magama sättida, saba minu süles.

Veel pilte /// More pictures

Sellises vanuses lapsi, nagu Riinu ja Pärtel on äärmiselt raske saada pildile ühel ajal ja nii, et mõlemad suht otse kaamerasse vaataks ning keegi parasjagu silmi ei pööritaks ning käte-jalgadega ei vehiks. Selliseid hetki on haruharva ning vaid murdosal neist hetkedest õnnestub haarata fotoaparaadi järgi ning ka klõps ära teha.
See siin on üks neist haruldasist hetkist.

The kids in the age of Riinu and Pärtel are extremely difficult to fit in one picture without anyone swinging their hands or legs, with both looking into the camera. These moments are rare, and it happens even rarer that I happen to have a camera at the moment and to actually catch the scene.
This here is one of these moments.



Paar pilti muusikalist "Võlur ja vikerkaar", kus Riinu mängis sinilille.
A couple of pictures from the musical (performed by the music group that she has been attending the whole season), where Riinu played a role of a hepatica (blue flower).

Pildikesi Tallinnast /// Snaps from Tallinn

Eelmisel nädalal olime kohe päris mitu päeva Tallinnas vanaema juures ning tegime-nägime-käisime.

Last week we spent some days in Tallinn at Grandma's and were busy with all kinds of activities.


Käisime Kadriorus kohvikus saiakesi söömas. Lastele meeldis.
In a cafe.


Kadrioru mänguväljakul sai autoga sõita. Otse loomulikult valis Riinu silmagi pilgutamata roosa printsessiauto.
At a playground. Obviously, Riinu picked a pink princess car.


Ühes teises kohvikus, vanalinnas, täpsemalt selle tualettruumis:)
No neile hirmsasti meeldis seal. Ronida ja istuda.
At another cafe, or more precisely, in the restroom:)
Well, they really liked it there, to climb and sit on the wide old-town window sill...


Loomaaias: mini-loomaaias, kus sai ise pai teha.
At the zoo: the mini-zoo, where you can actually touch the pets.

A cafe girl - a summary

The post below, in Estonian, is about Riinu's plan for the grown-up age: she will have a cafe.
She has been convinced of that for quite a long time.
She likes to cook with me, and even more she likes going to a cafe.
I think it's about the ritual - that it's different, with certain behaviour (and you dress up for it) that she enjoys. I don't think she cares for the food, but for the ritual and the atmosphere.
Anyway, she has all the things thought through: the cafe will be here in Tartu, they open at 10 a.m. and serve food as well as wine.
And they have napkins with princess pictures. Of course.

Kohvikutädi

Riinu teab juba mõnda aega, kelleks ta tahab saada - nimelt kohvikutädiks.
See näib tal olevat üsna kindel veendumus. Vahel ma ikka küsin, et äkki tahad hoopis õpetajaks/arstiks vms saada - aga "ei!", teatab ta nördinult: "Sa ju tead, et ma hakkan kohvikutädiks!"
Või kokatädiks.
Riinule meeldib kohvikus käia. Ega ta seal küll suurt midagi söö, aga ilmselt meeldib talle see rituaal - et see on teistmoodi, eriline, teatud kindlate tegevustega koht.
Aga mismoodi ta seda kohvikutädiks olemist täpselt ette kujutab, seda me muidugi ei tea.
Täna me pisut uurisime, et mismoodi seal kohvikus siis on.
Kohvik asub Kooli tänaval. Tehakse kell 10 lahti. Hommikul saab putru ja saiakesi. Soolast toitu pakutakse ka.
Mart uuris, et kas tema kohvikus veini ka saab. Seepeale kinnitas Riinu, et saab küll, ja et isegi kaasa saab osta:)
Aga kui toitu jääb järgi, siis saab seda ka koju kaasa võtta, neil on selle jaoks isegi erilised nõud olemas.
Salvrätid on printsessidega.
Lastetoolid ja mänguasjad on ka olemas.

Täitsa lahe. Ta on asjad ühe nii väikese tüdruku kohta ikka täitsa selgeks mõelnud.
Ja alati lisab ta juurde: "Teie võite siis ka minu kohvikus söömas käia!"
See oleks ju vahva küll. Ega igaüks peagi raketiteadlaseks saama. Ehkki tal on ka sellealased eeldused täiesti olemas:)