pühapäev, 15. juuni 2008

Miisu on kohal!

No nii, tehtud!
Meie pere on nüüd ühe liikme võrra rikkam - täna lisandus meie perre Miisu. Umbes 2,5-kuune poisslaps. Pärit heast perekonnast Küllätüvä külast, Sigre-Aini perest. Nii et täitsa setu.
Ma ise ka hästi ei usu, et me selle mõtte lõpuks teoks tegime.



Räägin ka tausta ära:
põhimõtteliselt käis meil kassi-jutt umbes kogu viimase aasta. Minu stampvastus oli: Siis, kui Pärtel natuke suuremaks kasvab. Nüüd ongi Pärtel juba natuke suurem ja nutikust ja mõistmist lisandub tal suisa tundidega. Mart on küll eluaeg kassiskeptik olnud. Ja ta vist ei uskunud, et meil ülejäänutel selle asjaga ikka täitsa tõsi taga on.
Aga viimasel ajal on meil nii hirmus palju hiiri. Lõksuta palju tahad, ikka sebivad ringi. Äkki nad kassilõhna peale pisutki taanduvad? Minu arust on väärt proovimist. Mina olen tegelikult kassi tahtnud küll, just nüüd, kui lapsed just selles eas, mil see neile nii oluline on, et üks lemmik oleks majas. Enamikel meie sõpradest on kassid, mõnel isegi kaks:)
Ligi kuu aega tagasi helistas Sigre, kes teadis, et me tahame punast kassi (see oli Mardi tingimus:)) ja ütles, et neil nüüd on ja tulge vaatama. Kirjutasin ja joonistasin sellest siin.
Siis mõtlesime, et ootame selle kiire kevadeaja ära ja siis....
Nüüd vahepeal polnud aga jõudnud sellega üldse tegeleda. Vaikselt kuklas tiksus mul kogu aeg, et vaja osta kassikemps, liiva, toitu, kratsimispuu jne, aga ikka lükkasin seda edasi...
Kuni...
Laupäeval Settu sõites tekkis meil Võru linnas ootamatult vaba aega. See vaba aeg tabas meid juhuslikult lemmikloomakaupluse kõrval. Ja sealt me siis uue varustusega väljusimegi!

Täna hommikul käisime titel järel. Mats Oskar oli ka, ja väga hea, et oli, sest temal ju kodus kass olemas ja ta oli päris tugiisik meil.



Nime Miisu andis kiisule Riinu. Epp, kas äkki teie kassi nimi on ka Miisu? Kas ta sealt võttis selle nime? Kuna minu vanaemal oli ak Miisusid, siis mulle istub see nimi hästi.
Algul Miisu nuttis natuke, kui me Setu-koju jõudsime. Käis kõik kohad läbi, aga rahunes üsna ruttu ja puges just sinna korvi tudule, kuhu me talle pesa tegime.
Tundub, et Miisu on hea koheneja ja suur sülekas. Tahab lähedust, paisid, sülle. Sõi ka juba ilusti, ehkki mitte kalleid kassipojakrõbinaid, vaid piima ja praetud haugi:) Seda viimast paistab ta jumaldavat.

Sõit Tartu-koju läks kenasti, Miisu magas ja esimest korda elus istus Pärtel kogu sõidu rahulikult oma kohal, ei vingunud, sipelnud, roninud minu sülle ega nutnud ega maganud ka! Imelugu! Miisu oli korviga minu süles ju! Ja lapsed kahelt poolt muudkui piilusid teda ja paitasid vaikselt (nojah, Pärtel küll ehk mitte nii vaikselt).
Kodus panime kempsu kööki, liiva sisse ja Riinu tõstis Miisu ka sinna. Miisu uuris veidi, ja õnnistaski kohe kempsu sisse! Kraapis liiva kenasti peale! Saate aru, esimese 10 minutiga! Olgu öeldud, et vanas kodus tegi ta oma hädad lihtsalt loodusesse...
Nii tubli kiisu-miisu! Ja niii armas!

Nüüd magab ta minu kõrval diivanil, tegemata ainsatki piuksu ja jättes mulje, et ta on ju kogu aeg siin elanud. Nurrumootor selline.
Ja nüüd ta ärkas üles ja proovib mu juukseid käpaga püüda. Mu silmad näikse teda kah huvitavat. Ja arvuti klaviatuur on ilmselt mõnus soe koht, sest ta püüab end sellele magama sättida, saba minu süles.

4 kommentaari:

Giustino ütles ...

Jah, meil on ka Miisu!
õigemini Tibu-Kiisu-Liisu-Miisu.
Saadab oma nimekaimule tervisi!
Epp,
Justini arvutis

Tanel ütles ...

Ära siis talle liiga palju süüa anna. Meie punase kassi kohta, ütles arst, et ta on PAKS! Ise küll väga aru ei saa. Nüüd on kassid on dieedil.

Helen ütles ...

hm. Miisu on küll hetkel pigem lahja. Aga kas kassipojale ie pea andma nii palju, kui ta tahab? LÄheme järgmisel nädalal temaga arstile, vaktsineerima, eks siis kuuleme ka, mis arst arvab.

Tanel ütles ...

Eks see vist oleneb kassist ka, aga põhimõtteliselt kogu aeg ei pea kauss täis olema, aga seda on vist raske aktsepteerida, eriti kui kass sellist näljast nägu teeb ja nõutult tühja kausi juures ringi vaatab. :)