Juba jõulud

Täna oli ilus õhtu.
Kuna mul sai töödega kiire-kiire ühele poole, siis muutus elu korraga jälle nii mõnusaks.
Isa on reisil ja vanaema läks ka koju tagasi, nii et meil oli õhtu kolmekesi.
Ehkki võiks arvata, et kahe väikse lapsega võib vahel raske olla, naudin ma neid hetki sageli eriliselt. Mingil veidral põhjusel on nii, et mida rohkem täiskasvanuid nende ümber on, seda rohkem on virinat ja nuttu. Kui me oleme kolmekesi, sujub kõik tegelikult väga armsasti.

Aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas me trennist koju tulime ja väiksest tänavapoest mandariine ja piparkooke ostsime. Tegelikult polnud plaanis piparkooke osta, aga poemüüja pakkus meile esiti maitsa ja siis me ostsimegi, sest tõesti olid head.
Kui me olime õhtusöögiks manustanud ohtralt singi ja porgandiga praetud tatraputru, hapukurki (sõi põhiliselt Pärtel) ja ahjupeeti (mida Riinu üha juurde tahtis), siis pimendas Riinu toad ära ja panime küünla põlema. Mängisime, et on jõulud. Sõime kolme peale umbes 5 mandariini ja kotitäie (no 100 gr) piparkooke (mitte masstoodang, vaid väiketootja tehtud), paar pirni ning laulsime piparkoogimeeste laulu ja sõidab saanike. Nii ilus oli. Keegi ei karjunud, vingunud ega kukkunud kuhugile. Idüll. Lapsed vaatasid küünalt ja olid sulnid nagu muinasjutus. Ainult et päriselt. Ja jõulud olid ka peaaegu nagu päriselt.
Siis panime veel natuke rõõmsat jõulumuusikat mängima ja lapsed tantsisid. Riinu võttis Pärtli sülle ja Pärtlile see meeldis ja nii nad siis tantsisid ning keegi ei kukkunudki ega saanud haiget (rõhutan seda, sest see polnud ootuspärane).
Ma nautisin iga seda hetke. Lapsed vist ka.
Jõulud on toredad, eriti kui lapsed on veel väikesed.
Varsti ongi pärisjõulud käes.
Mõnus ärevus hakkab vaikselt hinge pugema.