Silmad märja koha peal

Ma kahtlustan, et see kerge vesistamine tuleb minu emapoolsest suguvõsast. Mina olen alati olnud üsna kergelt nutma hakkav, aga mida rasedus ja laps edasi, seda hullemaks see läheb. Mäletan, et juba keskkooli ajal "Tuulest viidud" filmi vaadates minul pisarad voolasid, sellal kui mu kaks sõbrannat mind napakaks pidasid ja mu üle ilmselt peenikest naeru pidasid. Filmid panevad mind katastroofiliselt kergesti nutma. Ma ju tean, et see on väljamõeldis, aga vaatamise hetkel pole sellest teadmisest mingit kasu. No ei suuda end kontrollida. Ja kas peaks? No üldiselt on natuke jama kinost nutetud silmadega välja tulla...

Niipalju siis sissejuhatuseks.

Käisime Mardiga esimest korda Tasku megakinos "Cinamon". Valisin filmiks "Austraalia" ja takkajärgi loen, et see on klassifitseeritud "pisaraidkiskuvaks melodraamaks". Ma oleks pidanud teadma! See on see kõige hullem kategooria (ehkki mina olen suuteline pisarat kiskuma ka komöödiat vaadates)! Aga mis sest enam. Igatahes on mul hea meel, et me vaatasime suurel ekraanil just seda, imeliste Austraalia loodusvaadetega mammutfilmi (kestis peaaegu 3 tundi).

Aga ega mina pole meie pere ainus õrnahingeline. Mulle tundub, et Riinu on veel kraadike hullem (ja ega vanaema meil kah teistmodi pole...) . Sest temal kisuvad liigutuspisara välja ka kõige pisemad asjad. No näiteks on too kunagi eelpool mainitud Merineitsi-film. Alati, kui Ariel ja prints lõpuks abielluvad, tuleb Riinul pisar. Ehkki ta on seda juba umbes 25 korda näinud.

Meeleliigutus tekib tal ka olmes. Pole harvad juhud, mil sööme õhtust, Riinu jääb korraga ainiti enda ette vaatama, ütleb kerge ohkega, pigem õhates: "Täna on nii mõnus õhtu..." ja juba tuleb tal pisar ja ta tuleb ja peidab pea mu õlale ja nuuksub natuke. Eriti kergesti tekib see tunne tal siis, kui küünal ka põleb.

Täna aga oli selline situatsioon, et mina ja Riinu käisime Lõunakeskuses uisutamist proovimas, Pärtel oli aga samal ajal isaga üleval mängutoas. Seal on üks suur liutoru, kust saab ilmselt päris kenakese hoo sisse ja mis ulatub otsapidi mitu korrust allapoole, kuhu lapsevanemad ei pääse. No ja täna olevat juhtunud nii, et mingid poisid olevat Pärtli sealt torust alla lükanud. Ja Pärtel muidugi ehmatas ja kisas pisut, kui ta lõpuks maandus. Mida ei saa talle ka pahaks panna. Lõpuks palus Mart mingil suuremal tüdrukul Pärtel uuesti üles aidata (see nõuab teatavat vilumust, ronimist ja orienteerumist) ja siis oligi kõik jälle korras. Kui Mart meile seda rääkis, jäi Riinu väga murelikuks. Muudkui korrutas, et olid ikka pahad poisid. Kui siis lõpuks koju saime, oli Riinu ikka veel sellest sündmusest väga häiritud, tal oli Pärtlist nii kahju. Ja siis ta läks ja kallistas Pärtlit kõvasti, endal silmad pisarais. Pärtel vaatas, et oh, lahe, kallistame jah. Tema oli juhtunu juba ammu unustanud...