neljapäev, 22. oktoober 2009
Meie väike armas flegma
Täna on mul juhtunud selline päev, kus mul on natuke aega tekkinud. Ükski väga kiire töö peale ei suru, ehkki tegemisi jätkub küllaga.
Riinu on nüüd umbes ühe kuu uues lasteaias käinud ja seepärast võtisn ma ükspäev ette ja rääkisin natuke kasvatajaga sellest, kuidas Riinu on kohanenud ja millised on tema muljed.
Kasvataja ütles, et Riinu on tubli (sõna, mis ei oma tähendust, tühi sõna) - no mis iganes see võib tähendada. Tundus, et kasvataja kontekstis tähendas see, et ta saab hakkama. No kena on. Eks nad kõik saavad hakkama.
Küll aga tõi ta välja ühe probleemi, ja just nii ta seda nimetas - Riinu tähelepanu hajub väga kergesti ja ta ei suuda asju lõpetada. Ta on väga aeglane, talle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ta mingi asja ära teeks ega ringi vahtima või unistama ei jääks. Ohh, kui tuttav mure! Ma olen siiani arvanud, et ma olen ise neurootline, et see Riinu aeglus mind tõsiselt häirib. Aga kui ka kasvataja seda nimetab, siis ma näen, et ma pole oma mures üksi. Võib muidugi arutleda selle üle, et las laps olla, nagu ta on jne, aga tema aeglus häirib nii rühmatööd kui ka ausalt öeldes kodust õhkkonda. Mul on hea meel, et ta praegu lasteaeda läks - seal pole see tempo ikkagi nii hull, kui näiteks koolis, kuhu ta ju ka varsti läheb ja kus enam aeglastele ei halastata. Sestap ma loodan, et ehk on võimalik seda tempotõstmist ja tähelepanu koondamist mingile ühele tegevusele natuke harjutada. Tegelikult suudab Riinu hästi süveneda, ja on põhjalik, aga kui ümber on palju inimesi, kes kõik ka millegi huvitavaga tegelevad, siis ta jääb neid teisi vahtima, selle asemel, et oma asi lõpule viia.
Aga ehk on nii, et ta aja jooksul harjub sellega, et ümber on inimesed, kes ka kõik millegagi tegelevad. Ohh, ma ei tea. Pole ju otseselt muretsemiseks põhjust, aga kuna ülejäänud pere on meil sihuke tegutsejat-tüüpi ja pigem kiirete liigutustega, siis on Riinu-taolise melanhool-flegmaatilise tüübiga aeg-ajalt raskusi. Kusjuures minu arust on tal nii melanhoolsus kui ka flegmaatilisus ainult süvenevad tunnused. Muidugi pole ta päriselt melanhoolik-flegmaatik, vaid ikka üsna tavaline laps, kes natuke hajali ja vahel uimane, aga kui ümberringi domineerivad koleerikud jms, siis on ta ikkagi erinev.
Nüüd me siis natuke harjutame. Ma proovin rääkida, teda ette valmistada, kui tuleb mingi tegevus, kus ta ei suuda tegutseda, näiteks riidesse panemine. Et nüüd mõtle ainult riidesse panemisele ja püüa see järjest ära teha. On teatavaid edusamme, aga ta peab ikka väga teadvustama oma tegevust, et poleks seismajäämist või seda, et hakkab vahepeal tegelema muude asjadega. See on täitsa veider, kuidas temast 3 a noorem Pärtel on ennast juba kolm korda selleks ajaks riidest lahti võtnud/riidesse pannud, kui Riinu ikka veel, sukapüks näpus, lage vahib. Pärtel on selles suhtes täielik vastand - ta on väga kiirete liigutustega, otsusekindel, rõõmsameelne tegutseja. Ses mõttes ma ei imesta paratamatuse üle, et näiteks Mart näib Pärtliga hoopis paremini klappivat.
Aspekt, mis mulle selle tähelepanu hajumise juures siiski tõsiselt muret teeb, on hakkamasaamine liikluses. Kahe aasta pärast peab ta ise olema suuteline kõike jälgima. Ise koolis käima, ise üle tänava minema. Tänapäeva linnaliikluse juures on see mu suurim hirm üldse. Aga me harjutame. Juba praegu lasen Riinul vahel juhti mängida - ta näitab, kuhu minna, ja vaatab autosid. Nii vist peabki. Aga vahel on ta ikka väga udu sees. Hirmuäratavalt.
Mu isa oli ka kindlasti paras flegma. Ega vist teisiti professoriteks saadagi... Ja mu vend on ka kindlasti flegma, eks ole ju? Aga saab ka elus hakkama ja pealegi veel väga hästi. Ehkki ma mäletan, kui raske oli tal algul lasteaias ja võib-olla ka koolis?
See postitus võib küll näida murelikuna, aga tegelikult on see endast välja kirjutamise koht. Ma ju tean, et laps on laps, ja minu oma armas laps. Siiski tahaks kindel olla, et ta saab elus hästi hakkama ja on veel selle juures õnnelik ka. Eriti just seda viimast. Noh, loomulikult ma tean, et ta saab hakkama. Vaatame, mis ma poole aasta pärast kirjutan.
Kindel on see, et Riinule seal lasteaias meeldib. Tal on tekkinud uued sõbrad, uued laulud, vahvad salmikesed. Kindlust sisendab seegi, et Mart, kes on kokku puutunud väga paljude lasteaiakasvatajatega, ütles, et need on tema jaoks kõige sümpaatsemad seni nähtutest.
Mulle endale ka väga meeldis lasteaias käia, mul on see nii selgelt meeles. Aga aeg-ajalt tahab Riinu teha ka puhkepäevi. Ühe sellise vaba päeva tegime ilusa ilma puhul eile, ja riisusime aias lehti. Ja siis sai mõned kenad pildid ka.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Ma tean neid olukordi küll, kus ta kusagile oma maailma unistama vajub, aga samas on ta väga koostööaldis ja vastab kiiresti "Jah, jah". Süües pole vist probleem unistamine, aga jutuajamine, eks? Ei teagi, jah, kuidas seda nimetada - flegmat tas on, aga samas ta kinlasti pole puhtavereline flegma.
Aga kes Marta sinu meelest on? Koleerik-sangviinik? :) Nad peaksid teineteist siis hästi täiendama.
Marta muide kuulab paremini sõna, kui ta on Riinuga, sest Riinu vastab kiiresti "Jah" ja siis Marta läheb ka kaasa. Muidu on Marta suur vastuvaidleja.
Marta tundub mulle suht selge koleerik. Pärtel on pigem koleerik-sangviinik.
Riinu, jah, ei unista just alati, tähelepanu hajub muudele asjadele ja inimestela maru kergesti.
Me just täna laste trennis ühe teise lapsevanemaga rääkisime samast. Iida on l.õ.p.m.a.t.a aeglane, aga too teine tüdruk olla veel raskem juhus.
Rõõmuga võin aga öelda, et viimase poole aastaga on meie laps tüki maad "kiiremaks" läinud. Näis!
Väga lohutav teada, Kaur!
Postita kommentaar