Passionate Pärtel

This is a summary of the post below.



If I had to describe Pärtel with one word, it would be: PASSIONATE.
He is passionate about everything: the way he smiles, cries, laughs, moves, eats, plays... And he has always been that way.
When he laughs, it is not just in his mouth, but also in his eyes, cheeks, hair, hands, and legs. When he sees a cat or a dog, he screams passionately. The same goes for trains, tractors and all large vehicles.
Unfortunately, he can be also passionately sad. He cries with pure passion. I have see these looks at streets many times, telling me: "What have you done to this poor baby that made him cry so bad?" Well... he is just passionate!

Pärtel is also extremely mobile. he doesn't stop moving. He is not a baby who sits down and plays with things, oh no! And he has always been like that. He loves to run and climb. Climb anything and any time. It must have been so frustrating for him for his first 10 months when he couldn't walk yet! Now he is a really happy boy!

Pärtel has a passionate relationship with food as well. Namely, he loves food! Almost any food, eating twice as much as Riinu. He seems to be especially specialized in all kind of desserts. Riinu only cares for candy and ice-cream, but Pärtel is always ready to experience some new sweet treats. Passionately!

Kirglik Pärtel

Kui keegi paluks mul iseloomustada Pärtlit vaid ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks KIRGLIK.
Ta oli juba sündimisest peale kirglik. Igas tema suhtumises, reaktsioonis, pilgus ja teos on suurem või väiksem ports kirglikkust. Kui ta naerab või isegi naeratab, siis kirglikult, silmade, suu, kõrvade, põskede, käte ja jalgadega. Kui ta näeb kassi või koera, laseb ta kuuldavale kirglikke hüüdeid. Kui möödumas on rong või traktor või mõni vähegi suurem auto, siis tormab ta või näitab kirglikult selles suunas, kogu oma olemusega.
Paraku mahub kirglikkust ka elu kurba poolde: kui Pärtel nutab, siis teeb ta sedagi kirglikult... Olen küllalt näinud muretsevaid ja ehmatanud pilke, mis mulle ütlevad: "mida te ometi lapsele tegite, et ta niimoodi karjub?" Kui ta on vihane, siis ikka ka kirglikult!
Pärtel on kindlasti kõvasti üle keskmise emotsionaalne tegelane. Lisaks kirglikkusele iseloomustab teda veel suur liikuvus. Oma lühikese elu jooksul on ta ärkvel olekus vaid õige vähe paigal püsinud. Teda on juba esimestest elukuudest saati kannustanud tohutu liikumisvajadus. Ja kui ta oli liikumiseks veel liiga väike, siis see olukord.... vihastas teda kirglikult! Ja nii ta muudkui karjus.
Nüüd on selles mõttes lihtsam, aga liigub ta tõepoolest kogu aeg. Titeringis on mu'lt paar ema küsinud: "Kas ta sul vahel paigal ka püsib?" Aus vastus oleks, et ei püsi tõesti. No söögitoolis ainult, ehkki ainult sellises, mis on nn ripptool. Tavalises söögitoolis üritab ta ikka kõigepealt püsti tõusta. Riinu väike töötool on meil pidevalt pikaliasendis, sest kui tool on püsti, ronib Pärtel sellele kahe sekundiga peale, tõuseb seal püsti ning hakkab kätega vehkima ja indiaanihuilgeid tegema ja tantsima. Ikka kirglikult!



Ronimine on jällegi üks meelistegevusi. Eile proovis ta selga ronida ühele sõbralikule väikese jääkaru moodi koerale.
Ka toiduga on Pärtlil kirglik suhe. Nimelt enamikke toite armastab ta kirglikult. Süüa talle juba meeldib! No mõned asjad muidugi väga ei meeldi, aga need on erandid. Pärtli tavaline toidukogus on umbes 2 Riinu portsu. Ja magusat ta armastab, kirglikult! Riinul on sageli magustoidust üsna ükskõik (kui see pole just jäätis või komm), aga Pärtel peab magusat saama! Mida iganes! Ja ikka rohkem!

The Princess Era

Vahelduseks üks postitus inglise keeles.
Lühidalt: Riinu armastab olla printsess. Riiete valmisest ka.



The Princess Era has arrived our house. The Era got a definite kick from her friend Marta, who has a house full of different princess dresses. Mermaid dress, Cinderella dress, Snow-White dress, just a princess dress - you name it, she has it. What a dream for a little girl! Now that Riinu has been going to daycare at Marta's, her princess-affection has certainly increased. As soon as she gets there, she quickly changes into one of the princess-dresses. And when I go to pick her up, she always tells me, who was what. Like: "I was Cinderella today, Marta was a Mermaid and Leenu was Snow-White". It is very important to her.

So, the other day we went to a second-hand store, to look for a shirt, but found this instead:



She just LOVES this dress. Well, most grown-ups would probably agree that this is not a very pretty dress. And it is very uncomfortable. Riinu, however, wants to wear it all the time and everywhere. So I let her wear it at home, not all the time, but quite a lot. Let her have her princess-time. I can't remember having such a Princess-era in my childhood...

She started caring about clothes when she turned 3. At fall I noticed that she didn't want to wear pants any more. Only dresses. OK, we have many dresses that have been inherited or given to us. I have only bought a few. But now she is getting even more picky. Any dress doesn't do it any more. She prefers party dresses, not nice and modest-looking pastel-tone dresses that I would choose for her. It is getting difficult, I have to admit. And I realize that this is only the beginning... The teenage years are still to come!

This here is her real party dress, which I like as much as she does. That's a dress she does not wear every day! The picture is taken on Riinu's 3rd Birthday last May.

Lapse "aeg"

Millal hakkab lapsel kujunema aja kontseptsioon?
Eks ta ilmselt tasapisi kujuneb kogu aeg, aga kuni see lõplikult välja kujuneb, saab veel üsna palju nalja ja vahvaid ütlemisi kuulda.
Riinul on veel eile-täna-homme mõistedki segased. Pikka aega nimetas ta kõike minevikus olnut "eileks". Näiteks: "oi, me ju eile käisime loomaaias", ehkki sellest võis olla möödunud juba pool aastat. Või: "eile olidki jõulud!", ehkki jõulud olid juba kuu aega tagasi. Siis hakkas ta asendama seda mõistega "kunagi ammu-ammu" või "ükskord ammu-ammu". Nt "Me oleme seda kooki teinud küll. Ükskord ammu-ammu tegime, eksju?"

Täna on ka vist veel segane. Näiteks kui järgmisel päeval on midagi põnevat ees, küsib ta järgmisel hommikul ärgates: "Emme, kas nüüd ongi homme?" - "Ei, nüüd on on juba täna". - "Aa, aga millal homme on?" - "Siis, kui oleme järgmise öö ära maganud ja jälle üles tõuseme". - "Kas siis lähemegi sinna põnevasse kohta?" - "Ei, sinna ikka läheme juba täna. Täna on alati see päev, mis parajasti praegu on".

Ja nii ikka mitu korda.
Ja vahel ta küsib nii: "Kas praegu ongi täna?"
Küll ta varsti asja selgeks saab.

Homme't kasutab ta siiski vahel õigesti ka.

Kellaaegu ütleb Riinu vahel nii, et vaatab oma kujutledavat käekella ja teatab tähtsal ilmsel:
"nii, kell on seitsekümmend kuus üheksa".
Vahel ütleb ka õige loogikaga, nt "kell on pool üheksa".

Või siis temperatuuri: "Väljas on praegu viiskümmend kolm seitse".

Numbrid 1-10 (kirjapildis) sai ta just hiljuti selgeks. Me punnisime ikka tükk aega õppida, aga ei jäänud külge. Ja siis korraga sai nagu lennult kõik selgeks. Mis veel kord kinnitab minu arvamust, et iga asi omal ajal ja pole väga mõtet õpetada asju enne, kui laps selleks valmis on. Sest varem või hiljem õpib ta need asjad niikuinii ära.
Loendada oskab ta viitsimise korral ja pisukese kaasaaitamisega kuni 100-ni.

Nädalapäevi teab ta ka, ehkki ma ei kujuta ette, mida need tema jaoks tähendavad.
No ta räägib vahel, et "Emme, eksju täna on kolmapäev". Sageli on kah. Ma arvan, et ta raadiost kuuleb ja siis tahab minu kinnitust. Sest nädalapäevi me küll õppinud pole, aga loomulikult igapäevelus kasutame neid mõisteid nii meie ise kui ka meedia.

Järgnevus kevad.suvi-sügis-talv hakkavad kah kinnistuma, kuigi sügis ja kevad kipuvad ikka veel sassi minema.

Nii et muudkui arenevad.

Jalutuskäik Pärtliga /// A walk with Pärtel

Ehkki Pärtel kõnnib juba ammu, polnud me proovinud veel õues jalga alla saada. Vaatasin nüüd, et see viga tuleb parandada. Nii et nädalake tagasi panin poisile kummikud jalga ja läksime õue.
Pärtel oli asjade arengust üsna jahmunud. Seisis nagu naelutatult ühe koha peal, kuni kaotas kramplikult olemisest tasakaalu ja niuksus end mulle sülle. Teisel päeval saime juba paar sammu kätte, aga muidu sama - seisis kui post, ainult kätega näitas asju.
Nii läks päris mitu päeva, kuni eilseni. Ma ei tea, mis juhtus, aga korraga pani ta jooksu. Just nimelt jooksu, mitte kõndima. Jooksis hoovist välja, põlgas mu abistava käe ära, jooksis tänava äärde kõnniteele, kus ma teda pisutki ohjata püüdsin ja muudkui mööda tänavaid edasi, peatudes ainult selleks, et treppidest üles-alla ronida. Ta on nii väga väle, et see võis olla täitsa naljakas vaatepilt, kuidas üks pisike putukas mööda tänavaid tormab. Selle aja jooksul jõudis mu'lt 3 inimest (tänavalt) uurida, et kui vana ta on, et nii hästi kõnnib. Nii me siis muudkui kõndisime, tunnike ja tükike teistki.
Kui Riinuga oli nii, et ta oli lahkelt nõus tulema sinna, kuhu mina pidasin õigeks minna, siis Pärtliga on nii, et tema läheb sinna, kuhu tema tahab minna. Ja saab kole vihaseks, kui teda takistada püütakse. Riinu ei olnud üldse nii käbe kulgeja kah. Tema oli käruga täitsa rahul, samas kui Pärtel teeb vankris või kärus tuhat trikki, et ei peaks päris paigal istuma. Ja kõige parem on ikka maas oma valitud suunas kihutada.
Nii et nüüd alles läheb trenniks.
Aga Pärtli sain ma eile lõpuks koju nii, et võtsin ta kukile. Sellega ta oli rahul. Sai hästi autosid näha. Siis me tuterdasime veel oma õue peal ja tegime mõned pildid ka:

Vannis kahekesi

Me ei ole just kõige usinamad vannitajad. Talvel on vannitoas veidi jahe ning lisaks oli Pärtel talvel pidevalt nohune. Kord oli juba liiga hilja ja vahel jälle mõni muu jama. Riinu ikka sai nii kord nädalas vanni, aga Pärtlil tuli vahepeal nii pikk vahe sisse, et ta hakkas vannitamise peale suisa röökima. Läks umbes 3 korda, kuni vannikartjast sai vannifänn. Nüüd on meil kaks vannilembest last. Ja seetõttu, ning ka seetõttu, et nohusid on vähemaks jäänud, oleme hakanud päris usinateks vannitajateks.
Algul käis see niimoodi, et kõigepealt Pärtlil üks kiire vann, siis vett juurde ja Riinu mõnulema.
Nüüd aga avastasime, kahekesi on hoopis lahedam vannis käia. Veetase on kõrgem ja nalja saab kah rohkem. Eriti naudib seda Pärtel. Ta kilkab ja naerab ja pritsib ja on Õnnelik. Riinu on muidugi alati vanni üle õnnelik, lisaks saab tema peale Pärtlit veel veidi üksi liguneda.
Probleem on ainult selles, et kui ma Pärtli välja võtan, siis ta hakkab karjuma ja vingerdama ja kasutama kogu oma jõudu, et vanni tagasi saada. Seepärast tuleb ta kibekiiresti rätikusse mähkida ja vannitoast välja joosta, et karjuv ebaõiglus tal otse silme ees poleks.

See postitus on põhiliselt seepärast, et pildid said päris lahedad.

Pärtli sünnipäevapidu /// Pärtel's Birthday Party

Kuna kodus on meil kitsukene, otsustasime proovida, kuidas on sünnipäeva pidada väljaspool kodu ning valisime peopaigaks meie lemmiku, mänguasjamuuseumi mängutoa.
Lõpuks läks aga nii, et kevadiste tuulte tõttu ja igasugu muudel põhjustel jäi suur hulk kutsutud külalisi (no ca 10-15) tulemata ning tegelikult oleks me vast kojugi ära mahtunud. Aga muuseumis oli vahelduseks ka päris tore. Eriti tore oli arvukal tüdrukkonnal, kes kehastusid pidevalt ümber, üha uhkematesse ja veidramatesse kleitidesse.
Järgnevalt fotoreportaaž toimunust.

Peategelane ise
The Birthday Boy



Riinu maalib
Riinu is painting



Pärtli lemmikkoht on isa süles. Vähemalt praegusel ajal on isa Pärtli lemmikpersoon.
Pärtel's favourite place is in his father's lap. At least for now, Daddy is Pärtel's favourite person.




Mänguhoos
Just playing


Peened preilid ja printsessid
Some fancy missis and princesses