Me ei ole just kõige usinamad vannitajad. Talvel on vannitoas veidi jahe ning lisaks oli Pärtel talvel pidevalt nohune. Kord oli juba liiga hilja ja vahel jälle mõni muu jama. Riinu ikka sai nii kord nädalas vanni, aga Pärtlil tuli vahepeal nii pikk vahe sisse, et ta hakkas vannitamise peale suisa röökima. Läks umbes 3 korda, kuni vannikartjast sai vannifänn. Nüüd on meil kaks vannilembest last. Ja seetõttu, ning ka seetõttu, et nohusid on vähemaks jäänud, oleme hakanud päris usinateks vannitajateks.
Algul käis see niimoodi, et kõigepealt Pärtlil üks kiire vann, siis vett juurde ja Riinu mõnulema.
Nüüd aga avastasime, kahekesi on hoopis lahedam vannis käia. Veetase on kõrgem ja nalja saab kah rohkem. Eriti naudib seda Pärtel. Ta kilkab ja naerab ja pritsib ja on Õnnelik. Riinu on muidugi alati vanni üle õnnelik, lisaks saab tema peale Pärtlit veel veidi üksi liguneda.
Probleem on ainult selles, et kui ma Pärtli välja võtan, siis ta hakkab karjuma ja vingerdama ja kasutama kogu oma jõudu, et vanni tagasi saada. Seepärast tuleb ta kibekiiresti rätikusse mähkida ja vannitoast välja joosta, et karjuv ebaõiglus tal otse silme ees poleks.
See postitus on põhiliselt seepärast, et pildid said päris lahedad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar