Lelli

Riinu oli vast umbes kahe-poolene või nii, kui tal tekkis üks sõber, kelle nimi on Lelli.
Lihtsalt oli ükspäev olemas. Umbes nii, et Riinu vaatas üht maja ja ütles, et Lelli elab siin. Sestsaadik on Lelli elu ja tegemised meil pidevalt jutuks.
Pikka aega elas Lelli kindlalt meie vastasmajas, aga viimasel ajal tundub ta sageli kolivat, sest linnas ringi liikudes näitab Riinu sageli, et näe, siin elab Lelli.
Vahel tahab Riinu Lellile külla minna ja vahel tuleb Lelli meile külla.
Mõnikord nad mängivad koos ja Lelli on meiega isegi koos söögilauas istunud.
Ma imestan, et see Lelli-periood nii püsiv on. Tänagi näiteks. Kõnnime mööda tänavat. Bussipeatuses seisab üks vanem daam ja Riinu ütleb: "See on Lelli vanaema. " Ja hetke pärast lisab: "Näe, see siin on Lelli maja" ja siis "Vaata, see on Lelli ema auto. Neil on kaks autot. Näed, siin sõidab Lelli isa. Ei, hoopis SEE on Lelli isa auto!"
Kui küsida, mida Lelli teeb, siis selgub, et üsna tavalisi asju. Vahel on ta lasteaialaps, aga vahel käivat hoopis koolis.
Lelli-jutud on hästi enesest-mõistetavad ja alati Riinu enda algatatud.

Kel asi segaseks jäi, siis lisan igaks juhuks juurde, et tegemist on kujuteldava sõbraga.
Vähemalt meie, täiskasvanud, mõistame ja tõlgendame seda nii.
Küll ma tahaks, nii väga tahaks teada, kuidas tal see seal peas kujuneb! See oleks niiiii põnev!