Meie jõulud

Väike jõulujärgne ülevaade meie tegemistest.

Jõulupidusid oli igat sorti. Riinu on just selels kõige mõnusamas jõuluvana-fännamise eas, Pärtel veel pisut pelgab, aga samas on väga huvitataud ja elevil temagi.

Päris jõuluõhtu veetsime traditsiooniliselt maal vanavanemate juures. Seal külastab meid alati ka jõuluvana. Seekord oli hästi tore ja sõbralik jõuluvana, ehkki rääkis natuke segaselt :)

Jõuluvana ootamise ajal, peale ränkrasket jõulusööki, laulame tavaliselt ümber kuuse jõululaule. seekord tuli vana nii kiiresti, et me suurt laulda ei jõudnudki...

Jõuluvana on midagi nii imepärast, nii võõrast, nii ebamaist, et võtab täiskasvanudki kõhevile. Sa tead ju küll, kes seal punase kuue all ja valge habeme taga peidus on, aga ikkagi - imidžimuutus on nii täielik, et natuke usud, et ta tulebki Lapimaalt. Ehkki tegelikult ju tead, et see on vaid vanaisa või onu Jüri või oma mees... Seekord langes liisk Jürile.

Pildid ka:

Ootamine:





Ta tuligi! Süütame küünlad.



Riinu loeb luuletust. Riinul on äärmiset hea ja selge diktsioon, teda on lausa lust kuulata.





Lõpuks jõuluvana koos kohalike lastega. Ma kartsin, et Pärtel ei soostu talle sülle istuma, ta on sellistes situatsioonides üsna emmekas, aga ta võttis Riinu kingituse käppa ja läks lahkelt.
Ainus poiss selles kambas!

Intensiivne

Lastest ja elust lastega ka natuke.
Polegi ammu kirjutanud.
Elu on olnud jõulueelset sebimist täis, ükskõik kui rahulikult ka püüaks seda võtta. Ikka on kusagil mingi üritus või vaja midagi otsida või osta või ette valmistada. Täitsa tüüpiline. Õnn on muidugi see, et ma ei pea samal ajal kusagil kellast kellani tööl käima!

Tahtsin kirjutada meie üliintensiivsest nädalavahetusest.
Meie peres on need puhkuseasjad natuke pea peale pööratud. Nädalavahetused ja suvepuhkused on meil tavaliselt nii intensiivsed, et mina puhkan sügiseti (välja suvepuhkusest) ja nädala alguses (välja nädalavahetusest). Eks vahel on natuke rahulikum ka, aga sel möödunud nädalavahetusel oli möllu jälle kõvasti.

Hakatuseks oli laupäeval ju Mardi sünnipäev. Seda ei saanud ju ometi igapäevase pudruga alustada, nii et tegin igasugu hõrgutisi (muuhulgas Mardile kausitäe praesibulat) ja tort oli ka.
Lõuna paiku ootas meid Värska, kus toimus leelo-teemaline ümarlaud. Oma sotsiaalsete ja tööalaste rollide ja kohustuste tõttu oli üsna loomulik, et me sinna läksime. Mitte sunnist, vaid ikka huvist.
Lapsi meil kusagile jätta ei olnud, seega pakkisime aga kogu pere ja pool elamist kaasa (tekid, padjad, madratsid lastele muuhulgas). Seto üritustel on see hea omadus, et lapsi seal tolereeritakse. Alati on sellistel üritustel mõned lapsed ka. Seekord olid meie omad ainsad.
Kuidas see siis välja nägi?
Peeti ettekandeid, arutelusid. Riinuga oli lihtsam, tema suudab püsivalt tegeleda nt värviraamatu värvimisega, plastiliiniga või arvutist filmi vaatamisega. Pärtel jooksis lihtsalt ringi. Kui väga ülemeelikuks läks, sai kõrvalruumi minna. Kuidagi saime ikka hakkama. tegelikult olid mõemad lapsed VÄGA tublid. Ma olen näinud küll lapsi, keda ei ole võimalik sellistes situatsioonides ohjeldada. Meie omasid on. Nad saavad aru, isegi Pärtel, kui rahulikult seletada ja natuke aidata kaasa meelelahutuse leidmisele. Õnneks ei kestnud üritus tervet päeva, sest juba pool 7 oli õhtusöök, peale mida otsustasime ära proovida, mida on pakkuda Värska veekeskusel.
Mulle meeldis, rohkem kui Tartu Auras. Aura on liiga suur. Värska on mõnus, hubane, soe, peresõbralik. Aurasse pole ma veel julgenud kahe lapsega üksi minna, seevastu Värskas saaks hakkama küll. Hästi nauditav oli. Eks mõned puudused ole sealgi. Torusid seal pole, aga selle üle on mul ainult hea meel, sest mina neid torusid nautida ei oska - vesi läheb ninna ja suhu ja silma, aga Riinu hirmsasti tahab. Nii et ses mõttes on Värska ka super! Elagu toruvaba veekeskus!

Ega me seal kuigi kaua ei olnud, juba pool 10 jõudsime iloõdagule, kus tantsiti ja tralliti ja lapsed lustisid ja sõbrad said sünnipäevatorti.

Peale 11 saime lõpuks Sommerisse magama.
Tõrrepõhjaline seto meestelaul kõrvaltoast saatis meie und umbes poole ööni.

Hommikul algasid ettekanded kell 9. Mart siis läks kuulama ja mina valvasin laste und. Aga enne 9 olid nad juba kõpsti üleval. Sõime siis rahulikult hommikust ja pakkisime oma elamise jälle kokku.
Too teine päev pakkus meile sisuliselt rohkem huvi, aga lapsed olid väsinud. Ei saa neid siinkohal ka selles süüdistada. Nii et seto teadusesse puutuvad probleemid ja päevakohalised arutelud mattusid minu jaoks pidevasse korraldamisse selleks, et vingu võimalikult vähe oleks. Riinuga oli muidugi jälle kergem, aga Pärtel ei lasknud minust enam üldse lahti. Kusagil poole hommiku pealt läksime hoopis õue ja siis oli väga mõnus. Mängisime Värska lasteaia mänguplatsil, mis on hästi mõnus koht! Seal lasteaias võiks lapsed küll käia! Lund sadas natuke ja hästi tervistav ja lõõgastav oli olla. Mart käis samal ajal suusatamas.
Mingil hetkel pidime tagasi sisse minema, lastel kõik riided ära vahetama (sest lumi oli väga märg), samal ajal valmistudes Setomaa raamatu esitluseks. Igatahes kulges minu sõnavõtt esitlusel nii, et Pärtel klammerdus mulle puusale (ega tahtnud midagi teada isast ja teistest toredatest inimestest) ja nii ma seal, titt puusal, siis oma esimese setokeelse lühikõne pidasin.

Siis söödi veel võileiba, ja kuna laual oli suur kommitaldrik, siis Pärtel sõi ainult kommi.

Aga juba parajal lõunaajal lõppes üritus ära ja me tulime tagasi Tartusse. Kuna Värska ei asu väga kaugel, jäi laste autouni üürikeseks ja kõige hullem osa nädalavahetusest oligi õhtul kodus: ainult ving ja ving, üüratu väsimus. Kell kaheksa õhtul olid igatahes lapsed teki all ja mühissid magada.

Riinu magas tol ööl ligi 14 tundi, Pärtel umbes 13.

Nii et vahel elame niiviisi ka.

Tavaliselt siiski pigem rutiinselt, nii et lastekaitsel ei maksa nüüd väga erutuda.
Mulle endale oli seda vaheldust väga vaja.

Jätkan raamatulainel

Detsembrikuus ilmus üsna korraga kaks minu osalusega raamatut.


Esimene, paksem, on "Eesti maastikud".



See ligi 400-leheküljeline raamat, tõeline telliskivi, on kirjastuselt Tänapäev ja selle tutvustus, mille ma näpsasin Raamatukoi kodulehelt, on järgmine:

Sellel raamatul on pikk eellugu. Ajavahemikus 1999–2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud, eesmärgiks seati eelkõige väärtuste säilitamine, teatud juhtudel ka taastamine. Raamatu tekstid on kirjutanud valdavalt maavalitsuste töötajad, kuid maastike määratlemisel ja väärtuste leidmisel osalesid kohalikud kooliõpilased, valla- ja muuseumitöötajad, põllumehed ning inimesed, kelle jaoks see teema on oluline. Raamat «Eesti maastikud» sisaldab põhjalikke tekste, hulgaliselt fotosid ja kaarte, mis muudavad maastikus liikumise hõlpsaks kõigile, kes Eestimaaga lähemalt tutvuda soovivad.

Mina osalesin kahes etapis: alustuseks väärtuslike maastike määratlemisel Viljandi ja Põlva maakonnas (umbes aastail 2000-2002?), teiseks tekstide kirjutamisel Põlvamaa väärtuslike maastike raamatu jaoks. Needsamad juba ilmunud raamatu tekstid on koondanud ka sellesse raamatusse Põlvamaa osa all. Ma ei kirjutanud küll kogu Põlvamaa peatükki, aga päris suure osa sellest. Ja minu nimi on autorina kenasti paljude teiste autorite seas ka ära toodud.


Teine raamat on isiklikum.
Selle kohta olen ma ise koostanud sellise nupukese:

Hea meel on teada anda, et äsja ilmus trükist Setomaad käsitlev giidi käsiraamat kirjastuselt Ecce Revalia, kes koostabki giidi käsiraamatute sarja. Asjaolude kokkulangemisel sai minust selle raamatu toimetaja ning töö käigus ka kaasautor. Raamatu põhiautor ja koostaja on Tallinna ja Põhja-Eesti tegevgiid Kadri Tähepõld.



Raamatust endast ka: See on väga hea väikese formaadiga, tõeline taskuraamat. Spiraalköites, mis teeb selle praktilise kasutamise väga hõlpsaks - ei pea midagi raskuseks vajutama, et õiget lehekülge lahti hoida. Kes vähegi giiditööd teinud, teab, milline eelis on väikesel raamatul lahtiste paberite või suureformaadiliste raamatute ees. Kasutatud on tavaliselt paberist tunduvalt paksemat ja tugevamat paberit, mis jällegi aitab tööd hõlbustada. Ligi 200 lk-l on rohkem või vähem ülevaatlikult kirjas kõik, mis Setomaad puudutab. Keel ja meel, ajalugu, loodus, usk, kombed, majandus, rõivad, külad, kongressid ja palju muud. Eraldi peatükid käsitlevad konkreetseid huviväärsusi kõigis neljas Eestipoolses Setomaa vallas, lisaks mõned olulised kohad Vastseliina vallas ja kontrolljoone taga. Raamatu lõpus on ka praktilised nõuanded Setomaal reisijale. Lisades on huvitavaid, aga vähemtuntud tekste nt Petseri vägimehe ja Kiievi kultuse kohta.
Ehkki raamat on mõeldud eeskätt giididele, sobib ta kõigile, kes isepäi Setomaa vastu huvi tunnevad. Ja kes tahavad, et mahukas kirjandus Setomaa kohta oleks natukenegi ühte kohta kogutud. Julgen väita, et see on esimene ülevaatlik ja kõikehõlmav raamat, mis Setomaa kohta on kirjutatud. Suur pluss on see, et mahub tõepoolest suuremasse ridiküli või taskusse ära! Tekstid on kogutud eri allikatest, originaaltekste sedapuhku palju pole (mõned lõigud siiski).

Kui esimese raamatuga oli minu töö juba ammu tehtud, siis selle teise raamatu sain ma toimetada alles oktoobri lõpus, mis tähendas äärmiselt intensiivset novembrikuud. Töötasin päeval, öösel, lõunaune ajal ja üldse igal ajal.
Aga mul on hea meel, et sain selle raamatu kallla tegutseda. Ma sain ise nii palju targemaks. Ja ise sain veidi juurdegi kirjutada-koostada. Ma ise usun, et see on üks päris hea raamat. Puritaanselt lihtne, ilma ühegi pildi või skeemita, aga giidi jaoks asendamatu.

Toredad tööd ja kenad tulemused!

Kust tuli pilv?

Lasteraamatud on ilusad. Palju ilusamad kui täiskasvanute raamatud. Üha jälle ja jälle, kui kasvõi juhuslikult raamatupoodi satun, väljun sealt mõne planeerimata ostuga. Lasteraamatuga.

Selle raamatuga on aga nii, et selle kirjutas mu hea sõbranna Epp, kes oskab hästi nii kirjutada kui ka kirjastada, pidades kirjastust Petrone Print. Nii tuli raamat meie juurde hoopis isiklikumal moel.
Ja et Epp algatas blogimängu, otsustasin minagi seekord kaasa mängida, valides arvustamiseks just tema enda kirjutatud lasteraamatu "Kust tuli pilv?".



Epp Petrone ja Kamille Saabre (kes on joonistanud raamatu võrratud pildid) raamat on lugu ühest suvest, ühest päevast, ühest pärastlõunast. Tegelikult ma ei tea, kas tegevus toimub pärastlõunal või mitte, aga mulle tundub nii. See on jutt ühest lapsest, kes näeb imet juhtumas - kuidas pilv sajab maha ja kuidas sellest vanast pilvest saab uus pilv.

Esimene emotsioon, mis mind seda raamatut lugedes valdab, on turvatunne. Ehkki raamatut esimest korda lugedes, kui ma veel sündmustikku ei teadnud, oli ka natuke hirmu. Turvatunde tekitavad lihtsad laused, lapsepõlv, suured soojad pildid ja kinnitus, et "täna on veel suvepäev". Mitu korda, kui ma olen seda raamatut lugenud, olen end tabanud mõttelt : "Täna on ilus päev. Naudi seda aega, mis praegu on". Kuidagi on see mõte selles raamatus sügavalt sees. Kui ma seda oma lastele ette loen, tunnen, et tahan nende lapsepõlve veelgi ilusamaks teha. Õnnelik-olemine - seda õhkab minu jaoks see raamat ja annab olulise sõnumi edasi ilmselt just seetõttu, et õnnelikuks olemise õppimisel pole ma veel tippu jõudnud.

Kui me selle raamatu saime, lugesin ma alustuseks seda oma 4-aastase tütre palvel kolm korda järjest talle ette. Sel läinud suvel lugesime me seda raamatut lugematu arv kordi, kuni tekst hakkas pähe jääma, nii minule kui ka temale. Lugesime seda umbes nii:
Mina: Aga õhk on kuidagi raskeks läinud...
Riinu: just nagu kohe juhtuks midagi...
Mina: midagi hirmsat...
Riinu: või hoopis midagi ilusat?

Paus

Mina: sa ei tea.

Paus.

Veel meeldib Riinule see koht:
"Ainult sina tead, kust pilv tuli. Isegi linnud ei märganud teda, nii ametis olid nad oma vaidlemisega. Oh neid linde küll. Ja putukad porisesid omaette, oh neid putukaid küll."
Riinu ütleb siis alati, et oh neid linde küll ja oh neid putukaid küll.

Mulle endale meeldib hirmsasti see koht, kus maapind pärast vihma lõhnab. "Umbes nii, nagu lõhnab vanaisa - siis, kui ta õuest töölt tuppa on tulnud ja sind kallistab".
Selles kohas on minu jaoks igavesti täitumata unistus vanaisast, keda mul kunagi olnud pole. Mismoodi lõhnaks maavanaisa, kui ta mind kallistab? Ma ju ei tea... Küllap ta lõhnaks siis nii, nagu maapind pärast vihma! Mulla, kõdu, putukate ja porilombi järgi.

Ja pildid! Vat piltide ja värvidega siin koonerdatud pole! Piltide poolest on see täiesti ainulaadne raamat! Võimas, ilus, haarav, rohke, rikkalik, detailne, läbimõeldud. Kui järgi mõelda, on see vähemalt sama palju pildiraamat kui juturaamat. Mõned pildid on helged, mõned kirjud ja mõned natuke hirmsad. Minu lemmikpilt on see, kus esimesed päiksekiired läbi pilve tungivad ja kogu elamise jälle kergeks teevad. "Nüüd saab suure rinnaga helekollast õhku hingata."
Seda pilti võiks vaadata alati siis, kui elus raske hetk on. Peale vihma tuleb alati päike.

Teksti ja piltide vahekord ses raamatus on meie pere jaoks küll parim - kui muidu jõuab pisem ettelugemisest tüdida ja tahab juba järgmisel leheküljel olevat pilti vaadata, siis selles raamatus jätkub piltide vaatamist kauemaks - parasjagu nii kauaks, kuni juttu jagub.


"Kust tuli pilv?" on hea näide raamatust, mis on lihtne, aga samas mitmekihiline, kus on emotsioone iga lugeja jaoks. Küllap leiab igaüks siit oma moraali - näiteks selle, et ime nägemiseks tuleb vaid olla kohal ja avada silmad.

Oma maitse

Pärtlil on tekkinud omad muusikalise maitse eelistused unelaulude osas. Tavaks on saanud, et mõne laulu peale raputab ta pead ja ütleb rahulolematult "mkmmm". Ja ma ei saagi edasi laulda, sest ta kogu aeg segab. Tavaliselt leiame siiski lõpuks mõne laulu, mis talle sobib.
Võib-olla on see seotud selle võimsa tundega, mida ta on tunnetama hakanud - et tema võib muuta maailma. Et tema teod muudavad asjade käiku. Et temast sõltub midagi. Nii põnev ju katsetada, kuidas see toimib!

The Little Mermaid

When Riinu was about 1.5-2 years old, she got a present from my US host-parents: a DVD of the Little Mermaid. We tried to watch it, but she got so scared that started to cry. She still cried when we tried to watch it again at 2.5 years. And she did not want to see it at 3.5 years. At the age of 4, she still didn't show much interest. The fear was there.

But then - the princess era arrived. Princess books, princess dresses at Marta's place and all this. Ariel, the Little Mermaid, became her favorite character among all the Cinderellas, Snow-Whites and others. So one day this fall, she discovered that we have the Ariel-DVD!
And now, at the age of 4.5, it has become her very favourite. She watched it the day before yesterday, yesterday (we stayed home because she looked like she was getting sick) and today (she was a bit sick). Tonight she insisted on watching it again. We didn't, however, but found something else to do. Just for change.


Her favorite part is about Ariel and the Prince getting together. Today she said, when watching them get married: "It is so beautiful that it makes me cry". And indeed, there were little tears in her eyes...

By the way, the movie is all in English, I have not translated it to her and she has all figured it out by herself.