Kust tuli pilv?

Lasteraamatud on ilusad. Palju ilusamad kui täiskasvanute raamatud. Üha jälle ja jälle, kui kasvõi juhuslikult raamatupoodi satun, väljun sealt mõne planeerimata ostuga. Lasteraamatuga.

Selle raamatuga on aga nii, et selle kirjutas mu hea sõbranna Epp, kes oskab hästi nii kirjutada kui ka kirjastada, pidades kirjastust Petrone Print. Nii tuli raamat meie juurde hoopis isiklikumal moel.
Ja et Epp algatas blogimängu, otsustasin minagi seekord kaasa mängida, valides arvustamiseks just tema enda kirjutatud lasteraamatu "Kust tuli pilv?".



Epp Petrone ja Kamille Saabre (kes on joonistanud raamatu võrratud pildid) raamat on lugu ühest suvest, ühest päevast, ühest pärastlõunast. Tegelikult ma ei tea, kas tegevus toimub pärastlõunal või mitte, aga mulle tundub nii. See on jutt ühest lapsest, kes näeb imet juhtumas - kuidas pilv sajab maha ja kuidas sellest vanast pilvest saab uus pilv.

Esimene emotsioon, mis mind seda raamatut lugedes valdab, on turvatunne. Ehkki raamatut esimest korda lugedes, kui ma veel sündmustikku ei teadnud, oli ka natuke hirmu. Turvatunde tekitavad lihtsad laused, lapsepõlv, suured soojad pildid ja kinnitus, et "täna on veel suvepäev". Mitu korda, kui ma olen seda raamatut lugenud, olen end tabanud mõttelt : "Täna on ilus päev. Naudi seda aega, mis praegu on". Kuidagi on see mõte selles raamatus sügavalt sees. Kui ma seda oma lastele ette loen, tunnen, et tahan nende lapsepõlve veelgi ilusamaks teha. Õnnelik-olemine - seda õhkab minu jaoks see raamat ja annab olulise sõnumi edasi ilmselt just seetõttu, et õnnelikuks olemise õppimisel pole ma veel tippu jõudnud.

Kui me selle raamatu saime, lugesin ma alustuseks seda oma 4-aastase tütre palvel kolm korda järjest talle ette. Sel läinud suvel lugesime me seda raamatut lugematu arv kordi, kuni tekst hakkas pähe jääma, nii minule kui ka temale. Lugesime seda umbes nii:
Mina: Aga õhk on kuidagi raskeks läinud...
Riinu: just nagu kohe juhtuks midagi...
Mina: midagi hirmsat...
Riinu: või hoopis midagi ilusat?

Paus

Mina: sa ei tea.

Paus.

Veel meeldib Riinule see koht:
"Ainult sina tead, kust pilv tuli. Isegi linnud ei märganud teda, nii ametis olid nad oma vaidlemisega. Oh neid linde küll. Ja putukad porisesid omaette, oh neid putukaid küll."
Riinu ütleb siis alati, et oh neid linde küll ja oh neid putukaid küll.

Mulle endale meeldib hirmsasti see koht, kus maapind pärast vihma lõhnab. "Umbes nii, nagu lõhnab vanaisa - siis, kui ta õuest töölt tuppa on tulnud ja sind kallistab".
Selles kohas on minu jaoks igavesti täitumata unistus vanaisast, keda mul kunagi olnud pole. Mismoodi lõhnaks maavanaisa, kui ta mind kallistab? Ma ju ei tea... Küllap ta lõhnaks siis nii, nagu maapind pärast vihma! Mulla, kõdu, putukate ja porilombi järgi.

Ja pildid! Vat piltide ja värvidega siin koonerdatud pole! Piltide poolest on see täiesti ainulaadne raamat! Võimas, ilus, haarav, rohke, rikkalik, detailne, läbimõeldud. Kui järgi mõelda, on see vähemalt sama palju pildiraamat kui juturaamat. Mõned pildid on helged, mõned kirjud ja mõned natuke hirmsad. Minu lemmikpilt on see, kus esimesed päiksekiired läbi pilve tungivad ja kogu elamise jälle kergeks teevad. "Nüüd saab suure rinnaga helekollast õhku hingata."
Seda pilti võiks vaadata alati siis, kui elus raske hetk on. Peale vihma tuleb alati päike.

Teksti ja piltide vahekord ses raamatus on meie pere jaoks küll parim - kui muidu jõuab pisem ettelugemisest tüdida ja tahab juba järgmisel leheküljel olevat pilti vaadata, siis selles raamatus jätkub piltide vaatamist kauemaks - parasjagu nii kauaks, kuni juttu jagub.


"Kust tuli pilv?" on hea näide raamatust, mis on lihtne, aga samas mitmekihiline, kus on emotsioone iga lugeja jaoks. Küllap leiab igaüks siit oma moraali - näiteks selle, et ime nägemiseks tuleb vaid olla kohal ja avada silmad.