Pärtel saab hakkama

Tema juba elus hätta ei jää.

Ma ei tea, vist on nii, et Riinu puhul on esimese lapse sündroom - ikka teed rohkem ette-taha ära. Ja ta harjub sellega ära. Teise lapsega pole enam nii palju jõudu/aega/viitsimist ja tema peab paratamatult ise hakkama saama. Nii meilgi.

Näiteks Riinu küsib siiamaani minult juua, kui ta juua tahab. Olen küll vahel öeldnud, et mine võta ise (ta ju ometi osakb kraani kasutada), aga ta selgelt eelistab, et mina talle valan. Ja soovitavalt veel kätte ka toon.

Pärtel seevastu lükkab tooli kraanikausi äärde, paneb kraani käima (meil on üsna raske kraan, lapsed on selle avamises üheosavad), otsib oma tassi, laseb vee sisse, paneb kraani kinni, ronib koos tassiga toolilt maha, tuleb elutuppa (kui teised parajasti seal on) ja joob. Ja siis viib ise vutt-vutt tassi kraanikaussi tagasi. Ja ainult vahel tilgub natuke maha ka.

Riinu teeb vabatahtlikult ainult seda joomise osa.... Õpitud abitus?

Lisaks ise hakkamasaamisele meeldib Pärtlile Riinutki aidata. Kui Pärtel kuuleb, et Riinu juua palub, kihutab ta kööki ja toob ise Annile juua. Oleks ju mõnevõrra loogiline, kui asjad oleks vastupidi... ???

Küll aga aitab Anni Puhhile susse jalga panna. Ja mõned korrad on ka potile aidanud.
Pärtel tahaks aga jälle hirmsasti Anni peput pühkida, kui too pissil-kakal käib. Tuhatnelja sööstab ta vetsupaberit otsima ega taha seda kuidagi mulle loovutada. See on päris naljakas.
Üks lahke ja abivalmis poiss. Võimalik, et ealine iseärasus, aga võimalik ju ka, et midagi enamat!