Seekord mitte lastest

Ma ei ole õige ammu kirjutanud....

Mul läks arvuti katki... siis sain ma asendusarvuti, aga sellega harjumiseks läks aega... siis läks see ka katki ja ma jäin mõneks ajaks hoopis ilma arvutita...
Aga nüüd sain oma vana tagasi.
Ja asun jälle kirjutama.

Kunagi kirjutasin siin, et kaalume kolimist. Siis läkski korraga nii, et asi tuli ära otsustada ja me otsustasime - me kolime. Kolimine pidanuks teoks saama juba umbes juunikuus. Aga siis äkki otsustas omanik ümber - et ta siiski veel ei müü. Lükkas müügi umbes aastakese võrra edasi. Tunded on mitmetised. Ma siiski olin väga valmis ja huviline kolima.
KOhandume nüüd uue reaalsusega ja võtame hoopis esikuremondi käsile.Mitte kül kapitaalremondi, mida see tegelikult vajaks, vaid sanitaarremondi, mis tõotab siiski ka küllalt töömahukaks kujuneda, kuna laest langeb konkreetselt krohvi ja kohati polegi seal enam krohvi, mida langeda.

Setumaal on endiselt plaanis kaev (ma ei tea, mis seis sellega praegu on), samuti kerge remont toas. Me plaanime iga ekvad igasugu töid, aga tegelikult ei jõua midagi tehtud. Ma olen selle aasta osas siiski lootusrikas, sest Pärtel ja Riinu mängivad nii palju juba koos, et aeg-ajalt saan ka muud tehtud, kui nende järel valvata (või siis pigem valvan ja teen midagi muud samal ajal).
Maal on niiii ilus. Tulbid õitsesid. Kuldnokad vidistasid. Sel aastal tahaks kasvatada kõrvitsaid, kuna leidsime koha, kus nad võiks hästi kosuda ning pealegi tunnen ma end pidevas kõrvitsapuuduses olevat. Sel sügisel ei saanud salatitki teha. Ma armastan kõrvitsat väga. Kõrvitsasuppi ja kõrvitsapirukat ja kõrvitsakooki ja kõrvitsatorti.

Kevadel olen palju aega ja energiat panustanud Gordoni perekoolitusele. Ma usun, et see on seda väärt. KOgemused ja oskused tulevad tasapisi, aga kindlalt. Õudsalt tahaks lugeda. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob. Viimasel ajal pole ma isegi korralikult süüa teinud, aga ikkagi aega pole.
Palju on sünnipäevi, nii sugulaste kui ka sõprade omi, samuti oleme hästi palju õues olnud. Mõnel meist on juba päris suvine jume - eeskätt Mardil ja Pärtlil, kõige vähem vast Riinul, kes tundub meie perest kõige rohkem Lumivalgukese tüüpi olema. Mina olen ka päris pruunipõsine.

Ühtegi pilti pole me ammu teinud, nii et seekord ilma piltideta postitus.