Riinu oli kuri

Käisime üks päev külas ühel perel. Ma ei hakka Eesti väiksuse tõttu täpsemalt kirjutama, aga tegu on traditsioonilisest peremudelist tugevalt erineva perega. Ütleme nii, et valdavalt on ema lapsi üksi kasvatanud ja on olnud mitmeid heitlikke aegu ja suhteid.

Me ei käi läbi väga tihti - viimati olime seal vast aasta tagasi ja sellest ajast mäletan ma mingit ebamugavustunnet. Läksime seekord siiski, sest tahtsin näha titat (imearmas!) ja kunagist teekaaslast samuti.

Riinu reaktsioon seal peres valitsevalt keskkonnale oli ehmatav. Kõigepealt puges Riinu, kes tavaliselt kellelegi külla jõues võtab riided seljast ja järgmine kord näen teda alles siis, kui koju tuleb minna - nii mänguline ja seltsiv on ta - mulle sülle ja ei tahtnud kuidagi mänguvedu võtta. Ta oli täiesti kangeks ehmatanud ja rippus umbes tund aega mul küljes, silmad imestunult ahmimas ümbritsevat. Lõpuks sai siiski mingid suhted sisse. Pärtel seevastu tundis end väga mõnusasti.

Mis mind aga tõeliselt ehmatas, oli Riinu hilisem reaktsioon nähtule. Nimelt oli seal peres üks väga kuri, tõeliselt vastikult käituv umbes 8-aastane tüdruk. Ma ei saa öelda, et ta oli/on paha, sest lapsed ju pole pahad, kuid temas oli mingi täiesti jube kurjus sees. See, kuidas ta oma pereliikmetega suhtles, oli nagu mingist õudus- või õppefilmist. Aga Riinule jäi see meelde. Ja ta hakkas seda õhtul koju jõudes katsetama. Tema intonatsioon ja hääletoon ja kõneviis muutusid KURJAKS, vaenulikuks, ülbeks, sisistavaks, ta hakkas Pärtlit kiusama ja minuga samuti niivisi suhtlema. Hea, et ma aru sain, miks ta nii teeb, ent kohutavalt vastik oli ikkagi. Hommikul üritas ta edasi katsetada. Rääkisin siis temaga põhjalikult ja ta ütles ka ise, et see tüdruk oli tõesti ebameeldiva käitumisega. Et talle tegelikult ei meeldinud. Kui ta inertsist ikka edasi katsetas, siis ütlesin väga konkreetselt, et mulle see ei meeldi, ma ei pea seda taluma ja ma kavatse temaga suhelda seni, kuni ta lõpetab. Eks ta siis lõpetaski, nuuksus natuke ja me leppisime. Ma ootan huviga tänase päeva tagasisidet lasteaiast - kas ta seal ka proovis?


Mind paneb mõtlema see, kui kergesti lapsele kurjus külge jääb. Selge on see, et hea ja kuri on meis kõigis peidus. Ja igaühel on see tasakaal erinev. Aga mis võlu on sellisel kurjusel, et see justkui ihaldatud käitmisviisina paistab?

Ma tahaks ühest küljest selle perega rohkem suhelda. Saaks katsetada ja kasutada oma uusi oskusi ja ehk neid ka tõeliselt aidata. Sest hädas on see pere mitut moodi. Aga ma ei tahaks oma lapsi rohkem sinna viia, tõesõna!

See asi närib mul hirmsasti sees.