R on seoses kooli minekuga märgatavalt muutunud. Mulle see muutus meeldib. 7-aastaselt pidigi olema üks oluline murranguaeg: esimene iseseisvumine, eneseteadlikkuse tõus. Need jooned on väga selgelt meilgi avaldunud. Kool on R-le tõesti hästi mõjunud ja ta tuleb iga päev koju hea tujuga. Ta on hakanud kuidagi teistmoodi rääkima, hästi asjalikult. Sugulasedki mainisid siin üks päev, et enam pole tegu väikelapsega, nüüd on päris Tüdruk.
Aga see toob kaasa ka teistsuguseid hetki. Eilne päev oli märgilise tähendusega. Las ma räägin teile. R tahtis, et ma ta koolist trenni saadaksin. Seda ma esmaspäeviti ikka teen, sest koju me ei jõua. Jalutame tavaliselt käsikäes. Nii eilegi. Lapse käsi mõnusasti minu käes, jalutame ja siis korraga tuleb meie juurde üks R trennikaaslane, ühineb meiega teel trenni. Kui kaaslane jõudis meie juurde, lasi R minu käest lahti... Kohe tõmbas käe eemale. Vägagi seostatatult. Ja murdis tükikese mu südamest, sest ma teadsin: nüüd on see käes.
Emaduse järgmine faas. Lasta lahti, lasta minna, lasta lennata. Eks me elame kõik oma elu suuresti katse-eksituse meetodil, aga praegune tunne ja teadmine ütleb, et see ongi emaduse suurim proovikivi: hoida oma käsi valmis, kui lapsel on seda vaja, aga mitte ise oma kätt teisele pihku suruda. Ma räägin kujundlikult, eks ole. Et peaks olema valmis toetama, olemas olema, kui laps seda vajab, aga lasta tal minna, kui ta tahab ja tunneb, et selleks valmis on. Ehkki sellised konkreetsed hetked, nagu see eile, on valusad. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes on ise emad... Ma ei tea, kas isad ka. Võib-olla.
esmaspäev, 28. november 2011
pühapäev, 6. november 2011
õpib ja areneb
Seda, et P-l nutti jagub, oleme me juba ammu märganud.
Tundub, et ka lugemine tuleb tal lihtsamalt kui R.-l. Eile näiteks vaatasime gloobust, kuna isa on teisel pool ookeani, et kus ta siis on. Lapsed jäid gloobust pikemalt uurima ja õige vasrti võis kuulda, kuidas P võidukalt gloobuselt riike ja muid nimesid kokku loeb: Brasiilia! Vaikne ookean! Venemaa! Pakistan! Kolumbia! India ookean!
Arvutamisest rääkimata. R ikka treenib teda. Juba kõlavad keerukamat sorti tekstülesanded:
Üks kapten läks laevaga reisile. Ta võttis kaasa kümme madrust. Mitu inimest on laevas kokku?
P. mõtles tõesõna vaid pool sekundit ja siis juba kõlas õige vastus. Ma arvan, et 4-aastase jaoks liita hoobilt kokku 1+10 ei pruugi olla kõige lihtsam tehe. Oleks 10+1, siis veel.
10 piires ta veel päris vabalt ei arvuta, aga on sinnapoole kindlalt teel. Ütleme nii, et R. oli samal tasemel umbes aasta tagasi või veidi varem, seega on P arvutamises peaaegu 2 aastat ees. Eks oma mõju on ka sellel, ehk, et P on teine laps ja ta õpib lihtsalt jooksvalt rohkem. teine asi ka see, et nad lihtsalt on erinevad: P-l on arenenud pigem nn akadeemiline intelligents, R-l aga selgelt ja väga tugevalt emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents.
Tundub, et ka lugemine tuleb tal lihtsamalt kui R.-l. Eile näiteks vaatasime gloobust, kuna isa on teisel pool ookeani, et kus ta siis on. Lapsed jäid gloobust pikemalt uurima ja õige vasrti võis kuulda, kuidas P võidukalt gloobuselt riike ja muid nimesid kokku loeb: Brasiilia! Vaikne ookean! Venemaa! Pakistan! Kolumbia! India ookean!
Arvutamisest rääkimata. R ikka treenib teda. Juba kõlavad keerukamat sorti tekstülesanded:
Üks kapten läks laevaga reisile. Ta võttis kaasa kümme madrust. Mitu inimest on laevas kokku?
P. mõtles tõesõna vaid pool sekundit ja siis juba kõlas õige vastus. Ma arvan, et 4-aastase jaoks liita hoobilt kokku 1+10 ei pruugi olla kõige lihtsam tehe. Oleks 10+1, siis veel.
10 piires ta veel päris vabalt ei arvuta, aga on sinnapoole kindlalt teel. Ütleme nii, et R. oli samal tasemel umbes aasta tagasi või veidi varem, seega on P arvutamises peaaegu 2 aastat ees. Eks oma mõju on ka sellel, ehk, et P on teine laps ja ta õpib lihtsalt jooksvalt rohkem. teine asi ka see, et nad lihtsalt on erinevad: P-l on arenenud pigem nn akadeemiline intelligents, R-l aga selgelt ja väga tugevalt emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents.
reede, 4. november 2011
Pärtel viskab jälle kildu
Oleme Pärtliga kodus, haiged. Mõlemad. No mitte hullult, aga piisavalt, et kodus istuda.
Pärtel on ehitanud legodest mingi väikse helikopteri, tuleb minu juurde (kes ma mõnusasti diivanil lugeda püüan) ja hakkab küsima:
"Emme, kas see on ilus?"
"Mhmh"
Tõstab mingid osad ringi, küsib:
"Aga kas nii on ilus?"
"Jah"
Jälle nokitseb paar sekundit, küsib:
"Kas see on ilus?"
"Mhmh"
Jälle veits pusimist, ja küsimus:
"Kas nii on ilus?"
"Mhmh"
Tundub, et see vastus poissi enam ei rahulda ja ta küsib:
"Kas nii ilus nagu naine?"
Jessuke. Ma nii naersin. Kirjapanduna ehk polegi nii naljakas, aga kui see parajasti toimus, siis küll oli.
Pärtel on ehitanud legodest mingi väikse helikopteri, tuleb minu juurde (kes ma mõnusasti diivanil lugeda püüan) ja hakkab küsima:
"Emme, kas see on ilus?"
"Mhmh"
Tõstab mingid osad ringi, küsib:
"Aga kas nii on ilus?"
"Jah"
Jälle nokitseb paar sekundit, küsib:
"Kas see on ilus?"
"Mhmh"
Jälle veits pusimist, ja küsimus:
"Kas nii on ilus?"
"Mhmh"
Tundub, et see vastus poissi enam ei rahulda ja ta küsib:
"Kas nii ilus nagu naine?"
Jessuke. Ma nii naersin. Kirjapanduna ehk polegi nii naljakas, aga kui see parajasti toimus, siis küll oli.
neljapäev, 3. november 2011
Legomees
Legod on meie kodus üha tähtsamat rolli etendamas. Eriti innustunult tegeleb nendega P., aga külallt sageli nokitsevad ka koos. Esialgu pigem küll kumbki oma projektide kalal, mitte ühistöö kallal, aga ikkagi, koos on ilmselt kuidagi mõnusam.
P. ilmutab legodega mängides ka märkimisväärset kannatlikkust. Nüüd sel sügisel on ta hakanud jooniste järgi autosid kokku monteerima. Ma olen ka proovinud ja uskuge, see nõuab kannatlikust, tähelepanelikkust ja süvenemist. Tehnilist taipu ka minu arust. Nii et see on jah, P. jaoks uus võimalus end parasjagu proovile panna.
Tegelikult meil legosid väga palju pole. Mõtlesin, et surfan veidi, äkki leian kasutatut mingi portsu. Aga see on ka nt vanaemade ja teiste lähedaste jaoks potentsiaalne jõulukingiidee.
P. ilmutab legodega mängides ka märkimisväärset kannatlikkust. Nüüd sel sügisel on ta hakanud jooniste järgi autosid kokku monteerima. Ma olen ka proovinud ja uskuge, see nõuab kannatlikust, tähelepanelikkust ja süvenemist. Tehnilist taipu ka minu arust. Nii et see on jah, P. jaoks uus võimalus end parasjagu proovile panna.
Tegelikult meil legosid väga palju pole. Mõtlesin, et surfan veidi, äkki leian kasutatut mingi portsu. Aga see on ka nt vanaemade ja teiste lähedaste jaoks potentsiaalne jõulukingiidee.
teisipäev, 1. november 2011
Pekki!
Kui keegi nüüd esimese hooga arvab, et see on mingi noortepärane viis enda meelepaha väljendamiseks, siis see paraku eksib:). Sest juttu tuleb tõesti pekist!
Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...
Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.
Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.
Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...
Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.
Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.
neljapäev, 15. september 2011
Hästi on!
Kuidas siis läheb?
R.-l läheb koolis hästi. Iga päev ütleb, et äge oli!
Tema lemmiktund on inglise keel, kusjuures tal on ju iga päev inglise keele tund. Inglise keelt annab aineõpetaja, samuti muusikat, kehalist ja usuõpetust. Ülejäänud aineid annab klassijuhataja, kes on üks armas ja särasilmne inimene. Mulle hirmsasti meeldib, et tal on vunk ja särts sees.
R. tuleb nüüd juba ise koolist koju. Tavaliselt koos kahe klassiõega, kelle kodutee samuti meie majast mööda läheb. Hommikusi saatmisi ta veel tahab.
Esialgu suurt õppimist pole. Natuke aabitsalugemist, aga kuna ta siin ükspäev ajaviiteks nii kümmekond lehekülge luges, siis on vähenalt nädalal aja kodutöö tehtud :)
P.-l läheb ka hästi. Ta käin nüüd kahes trennis: akrobaatikas ja jalgpallis. Jalgpall on neil lasteaias, päeva sees, ja sellest ei tea ma suurt midagi, aga akrobaatikatrenne olen vaadanud ja see on ülilahe, mida ja kuidas see treener nende väikeste kuttidega teeb. Ma ei oskaks P.-le kohe mitte kuidagi välja mõelda sobivamat spordiala kui akrobaatika: ta on sitke, aga kerge. Mitte liiga pikk ega liiga lühike. Paindlik, tugevate kätega, tugevate lihastega, hea koordinatsiooniga, väga kiire. Ta jumaldab hüppamist ja ronimist, rippumist ja kõõlumist. Seda kõike nad seal trennis saavad, koos 15 teise väikese poisiga.
Mis mind väga üllatab, on see, kui distsiplineeritult Pärtel trennis käitub. Seal on neid kutte ikka omajagu, kes teevad seda, mis pähe tuleb ja seda vaatamata korduvale keelamisele-suunamisele. Pärtel on lisaks korralik olemisele seal ka ilmselt üks tugevamaid ja ehk kõige enam valmis mingile uuele tasemele minema. Loodame, et tal seal igav ei hakka... No esialgu kindlasti mitte.
Tegelikult, kui järgi mõelda ja poisse üldiselt vaadata, siis Pärtel ongi väga kenasti käituv poiss. Suuremad jonnihood on unund kaugemasse minevikku, viimased olid suvel suuuuure väsimusega. Nüüd on meil üks väga lahe ja mõnus tüüp, kes väga naudib sporti ja võimlemist ja seda, et meil on nüüd kodus palju ruumi!
Uus kodu areneb tasapisi, aga siiski. Kui teha iga päev mingi väike asi, siis ehk järgmiseks suveks saame mingi korra ja olemise :) No olgu, vast veidi varem. Aga kogu selle lastelogistika ja oma töö ja muu kõrvalt pole see kodukaunistamine väga lihtne...
Lastel on küll siisn hästi mõnus. Vanas kodus polnud neid tegelikult kusagil olla. Nüüd on neil hea ja ruumikas oma toas, kus nad palju aega veedavad ja ka suures toas, kuhu nt eile ehitati tekkidest onn ja mis on nüüd väga aktiivses kasutuses. Rahu ja vaikus, õndsad mängud. Ruum eralduda ja võimalus teha asju koos. Ja koos mõnusate naabrilastega ka. See on ikka väga suur boonus. Kord on nad üleval, kord all, vahel paarikaupa, vahel kõik neljakesi. Kojuminekuks pole ju vaja isegi õue minna!
R.-l läheb koolis hästi. Iga päev ütleb, et äge oli!
Tema lemmiktund on inglise keel, kusjuures tal on ju iga päev inglise keele tund. Inglise keelt annab aineõpetaja, samuti muusikat, kehalist ja usuõpetust. Ülejäänud aineid annab klassijuhataja, kes on üks armas ja särasilmne inimene. Mulle hirmsasti meeldib, et tal on vunk ja särts sees.
R. tuleb nüüd juba ise koolist koju. Tavaliselt koos kahe klassiõega, kelle kodutee samuti meie majast mööda läheb. Hommikusi saatmisi ta veel tahab.
Esialgu suurt õppimist pole. Natuke aabitsalugemist, aga kuna ta siin ükspäev ajaviiteks nii kümmekond lehekülge luges, siis on vähenalt nädalal aja kodutöö tehtud :)
P.-l läheb ka hästi. Ta käin nüüd kahes trennis: akrobaatikas ja jalgpallis. Jalgpall on neil lasteaias, päeva sees, ja sellest ei tea ma suurt midagi, aga akrobaatikatrenne olen vaadanud ja see on ülilahe, mida ja kuidas see treener nende väikeste kuttidega teeb. Ma ei oskaks P.-le kohe mitte kuidagi välja mõelda sobivamat spordiala kui akrobaatika: ta on sitke, aga kerge. Mitte liiga pikk ega liiga lühike. Paindlik, tugevate kätega, tugevate lihastega, hea koordinatsiooniga, väga kiire. Ta jumaldab hüppamist ja ronimist, rippumist ja kõõlumist. Seda kõike nad seal trennis saavad, koos 15 teise väikese poisiga.
Mis mind väga üllatab, on see, kui distsiplineeritult Pärtel trennis käitub. Seal on neid kutte ikka omajagu, kes teevad seda, mis pähe tuleb ja seda vaatamata korduvale keelamisele-suunamisele. Pärtel on lisaks korralik olemisele seal ka ilmselt üks tugevamaid ja ehk kõige enam valmis mingile uuele tasemele minema. Loodame, et tal seal igav ei hakka... No esialgu kindlasti mitte.
Tegelikult, kui järgi mõelda ja poisse üldiselt vaadata, siis Pärtel ongi väga kenasti käituv poiss. Suuremad jonnihood on unund kaugemasse minevikku, viimased olid suvel suuuuure väsimusega. Nüüd on meil üks väga lahe ja mõnus tüüp, kes väga naudib sporti ja võimlemist ja seda, et meil on nüüd kodus palju ruumi!
Uus kodu areneb tasapisi, aga siiski. Kui teha iga päev mingi väike asi, siis ehk järgmiseks suveks saame mingi korra ja olemise :) No olgu, vast veidi varem. Aga kogu selle lastelogistika ja oma töö ja muu kõrvalt pole see kodukaunistamine väga lihtne...
Lastel on küll siisn hästi mõnus. Vanas kodus polnud neid tegelikult kusagil olla. Nüüd on neil hea ja ruumikas oma toas, kus nad palju aega veedavad ja ka suures toas, kuhu nt eile ehitati tekkidest onn ja mis on nüüd väga aktiivses kasutuses. Rahu ja vaikus, õndsad mängud. Ruum eralduda ja võimalus teha asju koos. Ja koos mõnusate naabrilastega ka. See on ikka väga suur boonus. Kord on nad üleval, kord all, vahel paarikaupa, vahel kõik neljakesi. Kojuminekuks pole ju vaja isegi õue minna!
reede, 2. september 2011
teisipäev, 30. august 2011
Neli pool!
Ükspäev rääkisime lastega sünnipäevadest ja aastaaegadest ja et millal kellelgi sünnipäev on. Vestluse käigus ilmnes, et P. on juba (peaaegu) neli ja pool. Nüüd käib P. ringi, rind uhkusest paisumas ja teatab kõigile, et ta on JUBA NELI POOL! See on vahel väga naljakas, täielik situatsioonikoomika. Näiteks seltsis ta täna R. uute klassikaaslastega ja üritas neile selgeks teha, kui äss mees ta on, sest ta on juba NELI POOL!
P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.
Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.
P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.
Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.
Sõber juba leitud
Täna oli R. klassil tutvumisõhtu. Hästi tore, enne päris kooli algust veidi tuttavaks saada. Kuna see oli pereüritus, siis oli rahvast väga palju. Ja palju lärmika. Aga R.-l, kes ei tundnud ühtegi last, kulus umbes 5 minutit, et endale tulevaste klassikaaslaste seast see parim välja valida. Üks armas tüdruk, kellega nad siis õhtu otsa kogu aeg ninapidi koos olid ja kui klassi mindi vaatama, siis ruttu end ühte pinki sokutati. Nagu nõiaväel käib lastel see värk. Käest kinni ja lahkumiskallistused. R. tundus selles uues suhtes olevat aktiivsem pool, aga klapp oli igatahes imeline. No ühe õhtu põhjal vähemalt. Nüüd tahab R. veelgi rohkem kooli minna. Ja nii mõnus, et tulevadki uued sõbrad ja maailm avardub jälle. Parimad vanadest ei kao õnneks ka kuhugi.
laupäev, 18. juuni 2011
Tegus aeg
Peale remondi on meil veel mõned "projektid".
Üks neist on "Kogu pere kahele rattale" ehk P. abiratastest priiks. Mart käis temaga eelmisel nädalal harjutamas ja sõit tuli suht kohe kenasti välja, aga pidurdamine ja rattale saamine olid päris lootusetud. Nüüd võtsin mina omakorda järje üle. Keerasin sadula allapoole ja võtsin nõuks temaga muudkui harjutada. Algus oli nutune, sest P. laseb oma emotsioonid ja pettumused kohe täiel häälel taevasse ja seda kukkumist ja kobistamist oli palju. Eile veel ta nõksu lätte ei saanud. Aga täna sai! Jah, vahel natuke veel koperdab, aga üha rohkem on seda, et saab ühe hooga peale nagu vana kala. Täna ma toetasin vaid paar esimest korda sadulast ja rohkem enam mitte.
Arvestades P. iseloomu ja seda, kui ruttu tekkis tal tahtmine ratas nurka visata, sest ei tule kohe välja, on meil olnud väga edukad ja rõõmurikkad kaks päeva. Ta soostus siiski edasi proovima ja sai õnnestumistest palju jõudu. Täna käisime juba igal pool sõitmas, mina esialgu veel rattata kaasas jooksmas. Üks kord veel ja siis ma võin juba ise oma ratta selga istuda. Praegu on see, et ma pean olema valmis teda toetama, kui ta pealeminekul nt vastu majaseina on suundumas.
R.-l on omad arengud. Olen teda nüüd veidi üksi rattaga sõitma lubanud. Praegu on linn üsna autotühi ja hea natuke iseolemist harjutada. Kuna me oleme rattaga hästi palju sõitnud, pea terve kevade ratastel lasteaeda ja tagasi, peaks tal reeglid selged olema. Eks ma muretsen ka, aga ma pean laskma tal minna ja teda usaldama. Ta pole varem tahtnud, aga niimoodi järk-järgult piire laiendada on hea. Praegu ta käib Karupargis jaa maal olles naaberkülas. Ma näen, kuidas see, et ma teda usaldan, annab talle vajalikku eneseusku ja -kindlust. Meie uues kodus saab see rattavärk muidugi palju raskem olema. Kurb, aga nii see on.
Üks neist on "Kogu pere kahele rattale" ehk P. abiratastest priiks. Mart käis temaga eelmisel nädalal harjutamas ja sõit tuli suht kohe kenasti välja, aga pidurdamine ja rattale saamine olid päris lootusetud. Nüüd võtsin mina omakorda järje üle. Keerasin sadula allapoole ja võtsin nõuks temaga muudkui harjutada. Algus oli nutune, sest P. laseb oma emotsioonid ja pettumused kohe täiel häälel taevasse ja seda kukkumist ja kobistamist oli palju. Eile veel ta nõksu lätte ei saanud. Aga täna sai! Jah, vahel natuke veel koperdab, aga üha rohkem on seda, et saab ühe hooga peale nagu vana kala. Täna ma toetasin vaid paar esimest korda sadulast ja rohkem enam mitte.
Arvestades P. iseloomu ja seda, kui ruttu tekkis tal tahtmine ratas nurka visata, sest ei tule kohe välja, on meil olnud väga edukad ja rõõmurikkad kaks päeva. Ta soostus siiski edasi proovima ja sai õnnestumistest palju jõudu. Täna käisime juba igal pool sõitmas, mina esialgu veel rattata kaasas jooksmas. Üks kord veel ja siis ma võin juba ise oma ratta selga istuda. Praegu on see, et ma pean olema valmis teda toetama, kui ta pealeminekul nt vastu majaseina on suundumas.
R.-l on omad arengud. Olen teda nüüd veidi üksi rattaga sõitma lubanud. Praegu on linn üsna autotühi ja hea natuke iseolemist harjutada. Kuna me oleme rattaga hästi palju sõitnud, pea terve kevade ratastel lasteaeda ja tagasi, peaks tal reeglid selged olema. Eks ma muretsen ka, aga ma pean laskma tal minna ja teda usaldama. Ta pole varem tahtnud, aga niimoodi järk-järgult piire laiendada on hea. Praegu ta käib Karupargis jaa maal olles naaberkülas. Ma näen, kuidas see, et ma teda usaldan, annab talle vajalikku eneseusku ja -kindlust. Meie uues kodus saab see rattavärk muidugi palju raskem olema. Kurb, aga nii see on.
Remont
Meil on praegu päris pingeline aeg. Nagu ikka neil, kes endale uue, aga tegelikult vana korteri ostavad ja seda siis remontima hakkavad. Remont on nüüdseks kestnud 6 nädalat, mis ei olegi teab mis pikk aeg. Tean inimesi, kes aastaid oma korterit remondivad, enne kui sisse kolivad. Ehkki mõned asjad on pisut topanud, on meil üldiselt siiski kenasti edenenud. Oleme ette võtnud 3 ruumi, neist kaks täiesti kapitaalselt - kõik: põrandad tuli puhastada paksu.paksu värvikihi alt, seinad lagedaks ja kuni krohvini paljaks, siis krohvi parandada, kohati lakke roomatt ja peale lubikrohv, siis pahtel ja värv. Elektrijuhtmed seina sisse uuristada ja pärast kanalid kinni panna. Need kõik on olnud väga mahukad tööd. Lisaks oleme laskunud puhastada ühe suure kahepoolse siseukse ja veel hulga värvitud puitpindu. Samuti tohutu töö. Kolmandas ruumis, väikeses vaheruumis tuli laest kogu vana krohv alla ja kõik tuli nullist teha, hõredale originaal-laudsõrestikule.
Kasutanud oleme vaid loodussõbralikke värve - kohupiimavärvi ja kriitvärvi. Väikese ruumi seinad värvisin ise, nii mõnus on selle kohupiimavärviga teha. Katab hullult hästi ja on niii mõnus.
Neljanda ruumina teeme korda ja ümber köögi. Ma väga loodan, et pääseme suurematest kohvitöödest, nt lage tahaks küll ainult üle värvida ja põrand on õnneks juba mingi eelmise remondi ajal värvist puhastatud. Aga kaetud mingi ebameeldiva lakiga, nii et kuigi palju tuleb kas seal põrandatööd teha. See on see kõige raskem.
Tahaksin väga kiita Tartu ökopoode - Hea Maja Poodi ja Safranit. Hea Maja pood on tõeliselt armas väike pood, kust ökoremondi tegija leiab värvidele ja krohvidele lisaks igasugu jubinaid. Ja sealsed müüjad oskavad väga head nõu anda. Põhiline, mida ma olen nende toel õppinud, on see, et kasutada tervet talupojamõistust. Pole vaja seitset sorti kipsisegu ja pahtlit, saab ka lihtsamalt. Mis tähendab soodsamalt ja kiiremini. Ja tulemus jääb just vanasse majasse sobiv. Tegelt mulle väga ei meeldigi, et meie maalrid seinad nii hirmus siledaks tegid. Köögis katsume ise rohkem käsi külge lüüa.
Igatahes jääb see suvi, st maal olemine veidi lühemaks kui varasematel aastatel, aga see remont lihtsalt tuleb ära teha. Sest praegu saame me veel vanas kohas elada ega pea remondi SEES elama. See on ikka täielik õnn.
Kasutanud oleme vaid loodussõbralikke värve - kohupiimavärvi ja kriitvärvi. Väikese ruumi seinad värvisin ise, nii mõnus on selle kohupiimavärviga teha. Katab hullult hästi ja on niii mõnus.
Neljanda ruumina teeme korda ja ümber köögi. Ma väga loodan, et pääseme suurematest kohvitöödest, nt lage tahaks küll ainult üle värvida ja põrand on õnneks juba mingi eelmise remondi ajal värvist puhastatud. Aga kaetud mingi ebameeldiva lakiga, nii et kuigi palju tuleb kas seal põrandatööd teha. See on see kõige raskem.
Tahaksin väga kiita Tartu ökopoode - Hea Maja Poodi ja Safranit. Hea Maja pood on tõeliselt armas väike pood, kust ökoremondi tegija leiab värvidele ja krohvidele lisaks igasugu jubinaid. Ja sealsed müüjad oskavad väga head nõu anda. Põhiline, mida ma olen nende toel õppinud, on see, et kasutada tervet talupojamõistust. Pole vaja seitset sorti kipsisegu ja pahtlit, saab ka lihtsamalt. Mis tähendab soodsamalt ja kiiremini. Ja tulemus jääb just vanasse majasse sobiv. Tegelt mulle väga ei meeldigi, et meie maalrid seinad nii hirmus siledaks tegid. Köögis katsume ise rohkem käsi külge lüüa.
Igatahes jääb see suvi, st maal olemine veidi lühemaks kui varasematel aastatel, aga see remont lihtsalt tuleb ära teha. Sest praegu saame me veel vanas kohas elada ega pea remondi SEES elama. See on ikka täielik õnn.
teisipäev, 24. mai 2011
Riinu 7
Katsun jätkata traditsiooni vähemalt laste sünnipäevadel midagi neist kirjutada. iseendale, neile tulevikuks, lähedastele, sõpradele.
Lugesin just üle eelmise aasta vastava sissekande Riinust ja eks natuur on juba üsna välja kujunenud ja midagi põhjapanevat muutunud pole. Nii et täitsa sama laps.
Huvitavad, aga mitte olulist uut infot pakkuvad on olnud arenguvestlus ja koolide õppepäevad. Sel aastal tehakse lasteaedades kooliminevatele lastele mingid põhjalikud oskustekaardid, st ülevaade lapse oskustest. Ja see tuleb kooli viia. Huvitav lugemine. Tore on see, et Riinu kasvatajad tunnevad teda tõeliselt hästi. Kahel leheküljel tihe tekst ja ühtegi asja, millega ma ei saaks nõustuda. Üldiselt kõik ülivõrdes, või selle lähedal, aga...
Aga.
Keskendumisraskused. Et kirjalike ülesannete lahendamine läheb aeglaselt, kui keskkond segab.
St täielikult keskenduda suudab ta ainult absoluutses vaikuses. Jah, nii see on. Mis tähendab, et järgmisel aastal peab tagama, et ta õpiks oma koolitükid ära siis, kui Pärtlilt kodus pole. Sest muidu ta lihtsalt ei suuda. Või siis tuleb Pärtel selleks ajaks nt vannituppa kinni panna. Aga seal ta ka ilmselt karjuks...Igatahes ei sobi Pärtel ja Riinu õppimine kohe mitte kuidagi kokku. See on meil ikka aeg-ajalt probleem: Riinu tahab midagi vaikselt lugeda, joonistada, uurida või mängida, aga Pärtel ei talu mõtet vaikusest ega arusaama sellest, mis tähendab vaikselt olla, see lihtsalt pole Pärtel. Ma loodan muidugi ja usun, et see arusaam siiski aastatega tuleb...
Aga tagasi Riinu juurde!
Tgeelikult on Riinul hästi palju tugevaid külgi. Siin ja seal on välja toodud tema sotsiaalseid oskusi ja küpsust. Ta tõesti oskab suhelda, nii laste kui ka täiskasvanutega. Ma ise lisaks siia ka emotsionaalse intelligentsuse - ta on teiste inimeste tunnete ja tegude suhtes hästi tundlik. Paneb tähele, mis ühele või teisele meeldib ja aeg-ajalt üllatab inimesi selle teadmise tagasipeegeldamisega. Ta on ise ka tundliku, õrna natuuriga. Vajab turgutust ja täiskasvanupoolset kinnitust, et ta on tubli (kasvatajate sõnad, aga jutt õige) ja et kõik on õige, mida ta teeb. Ta armastab ja vajab kiitust, sõnalist tähelepanu, positiivset kinnitust. Jällegi, pean tunnistama, et Pärtli kõrvalt, kes on aeg-ajalt ikka korralik energiavampiir, on Riinu kui vaikne laps liialt vähe tähelepanu saanud ja vajanuks ehk kiitust ja tähelepanu enam kui saanud on. Ma tunnen end aeg-ajalt selle pärast süüdi. Mitte palju, aga siiski. Ma ise loodan, et sügisest see veidi muutub: Riinul on lühemad päevad ja me saame enne Pärtli kojutulekut ka kahekesi rohkem koos olla. Siis ehk tõuseb ka ta enesekindlus ja enesehinnag.
Silmad on tal märja koha peal, nagu minulgi. Ma pole veel iial näinud, et Pärtel meeleliigutusest nutma hakkaks, aga Riinul juhtub seda ülepäeviti. Filme vaadates, unistades, meenutades, mingi hea või halva sõna peale... Riinu on see, kes tahab hommikuti kümme korda kallistada, sellal kui Pärtel juba ammu õue, autosse või rühmatuppa on tuhisenud. Kahjuks juhtub liigagi sageli, et hommikune kiirustamine ja minu kärsitu loomus toovad lapsele pisarad silma. Ja siis me jälle kallistame ja rahuneme. Riinu puhul ei saa kasutada väga "konkreetset" hääletooni, mis nt Pärtli puhul toimib. Temale tuleb läheneda hellasti ja vaikselt. Aga vahel ju lihtsalt ei ole aega...
Riinule meeldib hirmsasti kunstiringis. Ehk ongi ta hoopis kunstnikuhing? Seda siis laiemas tähenduses - käsitöö, kaunid kunstid... Igatahes tundub kõrge emotsionaalse intelligentsus, teatud hajameelsus ja tundelisus seda suunda soosivat.
Riinu saab kõigiga hästi läbi, seda räägiti ka lasteaias. Vennaga muidugi kisuvad ikka. Mängivad ka.
Minu jaoks on Riinuga suhtlemisel märksõnad, mida meeles pidada: kannatlikkus, rahulikkus, positiivne tagasiside. Kiirus (kiired liigutused ja kiire taip) pole lihtsalt tema tugevaim külg. Aga küll on tore elada koos inimesega, kes paneb tähele, kui söök on ilusti serveeritud, või pakutakse tema lemmikkooki, või tuba on nii kenasti koristatud või et kevad tuleb ja ta teab, et see emale rõõmu teeb ja ütleb: "Emme, nüüd on kevad käes, sa ju nii ootasid seda" ja tuleb põimib käed kaela ümber...
Aga nüüd on Riinust kohe saamas koolilaps ja siit alates hakkan lastest kirjutamisel kasutama nende eesnimetähti R ja P. Mitte et ma midagi eriti kardaks, aga ehk on nii parem.
Lugesin just üle eelmise aasta vastava sissekande Riinust ja eks natuur on juba üsna välja kujunenud ja midagi põhjapanevat muutunud pole. Nii et täitsa sama laps.
Huvitavad, aga mitte olulist uut infot pakkuvad on olnud arenguvestlus ja koolide õppepäevad. Sel aastal tehakse lasteaedades kooliminevatele lastele mingid põhjalikud oskustekaardid, st ülevaade lapse oskustest. Ja see tuleb kooli viia. Huvitav lugemine. Tore on see, et Riinu kasvatajad tunnevad teda tõeliselt hästi. Kahel leheküljel tihe tekst ja ühtegi asja, millega ma ei saaks nõustuda. Üldiselt kõik ülivõrdes, või selle lähedal, aga...
Aga.
Keskendumisraskused. Et kirjalike ülesannete lahendamine läheb aeglaselt, kui keskkond segab.
St täielikult keskenduda suudab ta ainult absoluutses vaikuses. Jah, nii see on. Mis tähendab, et järgmisel aastal peab tagama, et ta õpiks oma koolitükid ära siis, kui Pärtlilt kodus pole. Sest muidu ta lihtsalt ei suuda. Või siis tuleb Pärtel selleks ajaks nt vannituppa kinni panna. Aga seal ta ka ilmselt karjuks...Igatahes ei sobi Pärtel ja Riinu õppimine kohe mitte kuidagi kokku. See on meil ikka aeg-ajalt probleem: Riinu tahab midagi vaikselt lugeda, joonistada, uurida või mängida, aga Pärtel ei talu mõtet vaikusest ega arusaama sellest, mis tähendab vaikselt olla, see lihtsalt pole Pärtel. Ma loodan muidugi ja usun, et see arusaam siiski aastatega tuleb...
Aga tagasi Riinu juurde!
Tgeelikult on Riinul hästi palju tugevaid külgi. Siin ja seal on välja toodud tema sotsiaalseid oskusi ja küpsust. Ta tõesti oskab suhelda, nii laste kui ka täiskasvanutega. Ma ise lisaks siia ka emotsionaalse intelligentsuse - ta on teiste inimeste tunnete ja tegude suhtes hästi tundlik. Paneb tähele, mis ühele või teisele meeldib ja aeg-ajalt üllatab inimesi selle teadmise tagasipeegeldamisega. Ta on ise ka tundliku, õrna natuuriga. Vajab turgutust ja täiskasvanupoolset kinnitust, et ta on tubli (kasvatajate sõnad, aga jutt õige) ja et kõik on õige, mida ta teeb. Ta armastab ja vajab kiitust, sõnalist tähelepanu, positiivset kinnitust. Jällegi, pean tunnistama, et Pärtli kõrvalt, kes on aeg-ajalt ikka korralik energiavampiir, on Riinu kui vaikne laps liialt vähe tähelepanu saanud ja vajanuks ehk kiitust ja tähelepanu enam kui saanud on. Ma tunnen end aeg-ajalt selle pärast süüdi. Mitte palju, aga siiski. Ma ise loodan, et sügisest see veidi muutub: Riinul on lühemad päevad ja me saame enne Pärtli kojutulekut ka kahekesi rohkem koos olla. Siis ehk tõuseb ka ta enesekindlus ja enesehinnag.
Silmad on tal märja koha peal, nagu minulgi. Ma pole veel iial näinud, et Pärtel meeleliigutusest nutma hakkaks, aga Riinul juhtub seda ülepäeviti. Filme vaadates, unistades, meenutades, mingi hea või halva sõna peale... Riinu on see, kes tahab hommikuti kümme korda kallistada, sellal kui Pärtel juba ammu õue, autosse või rühmatuppa on tuhisenud. Kahjuks juhtub liigagi sageli, et hommikune kiirustamine ja minu kärsitu loomus toovad lapsele pisarad silma. Ja siis me jälle kallistame ja rahuneme. Riinu puhul ei saa kasutada väga "konkreetset" hääletooni, mis nt Pärtli puhul toimib. Temale tuleb läheneda hellasti ja vaikselt. Aga vahel ju lihtsalt ei ole aega...
Riinule meeldib hirmsasti kunstiringis. Ehk ongi ta hoopis kunstnikuhing? Seda siis laiemas tähenduses - käsitöö, kaunid kunstid... Igatahes tundub kõrge emotsionaalse intelligentsus, teatud hajameelsus ja tundelisus seda suunda soosivat.
Riinu saab kõigiga hästi läbi, seda räägiti ka lasteaias. Vennaga muidugi kisuvad ikka. Mängivad ka.
Minu jaoks on Riinuga suhtlemisel märksõnad, mida meeles pidada: kannatlikkus, rahulikkus, positiivne tagasiside. Kiirus (kiired liigutused ja kiire taip) pole lihtsalt tema tugevaim külg. Aga küll on tore elada koos inimesega, kes paneb tähele, kui söök on ilusti serveeritud, või pakutakse tema lemmikkooki, või tuba on nii kenasti koristatud või et kevad tuleb ja ta teab, et see emale rõõmu teeb ja ütleb: "Emme, nüüd on kevad käes, sa ju nii ootasid seda" ja tuleb põimib käed kaela ümber...
Aga nüüd on Riinust kohe saamas koolilaps ja siit alates hakkan lastest kirjutamisel kasutama nende eesnimetähti R ja P. Mitte et ma midagi eriti kardaks, aga ehk on nii parem.
esmaspäev, 4. aprill 2011
Popp poiss
Poisteteemaliste raamatute lugemine on mind mõneti viinud ka muremõtteisse.
Koolikiusamine. Iga raamat väidab, et peaaegu kõiki mingil ajal kiusatakse. Ja et see on meie maailmas süvenev tendets.
Ma muidugi loodan, et Pärtlilt ei hakata kiusama ja ma ei tea ka, mis see võiks olla, mille pärast kiusata. Ehk kasv? Muidugi võib ta kasvada, aga arvestades tema kehvapoolset söögiisu ja tohutut liikuvust pole väga tõenäoline, et ta koolieas pikkade poiste sekka kuulub. Praegu on ta üsna keskmine või ehk veidi alla keskmise oma kasvult. Kaalust me muidugi üldse ei räägi.
Aga tüdrukute seas on ta igatahes popp ja ma usun, et see nii jääbki.
Juba eelmisel aastal, kui tal oli rühmakaaslasteks kaks temavanust tüdrukut, siis kasvataja sõnul olevat ikka täitsa sageli tõusnud tüli sellest, kes plikadest saab Pärtliga mängida ja temale lähemal olla.
Sel aastal on tal rühmas neli temavanust tüdrukut ja kui me täna läksime peale 1,5-nädalast pausi taas lasteaeda, kogunesid tüdrukud nagu mesilased tema ümber ja hakkasid sädistama, et tere Pärtel ja oi Pärtel ja tule Pärtel. See oli nii armas ja naljakas.
Ma tõesti arvan, et ta jääbki popiks :) Ja vast on tema elu selles mõttes mõneti lihtsam kui mõnel teisel eakaaslasel? Või siis mitte... ?
Enda last on küll keeruline kõrvalt hinnata, aga mulle tundub, et temas on mingi eriline sarm. Elujõud, elurõõm. Mingi positiivne energia ja sädelus, mis tõmbab naispoolt, olgu need siis kahe-, nelja- või kahekümneaastased (kahekümne aasta pärast, eks :)) )
Koolikiusamine. Iga raamat väidab, et peaaegu kõiki mingil ajal kiusatakse. Ja et see on meie maailmas süvenev tendets.
Ma muidugi loodan, et Pärtlilt ei hakata kiusama ja ma ei tea ka, mis see võiks olla, mille pärast kiusata. Ehk kasv? Muidugi võib ta kasvada, aga arvestades tema kehvapoolset söögiisu ja tohutut liikuvust pole väga tõenäoline, et ta koolieas pikkade poiste sekka kuulub. Praegu on ta üsna keskmine või ehk veidi alla keskmise oma kasvult. Kaalust me muidugi üldse ei räägi.
Aga tüdrukute seas on ta igatahes popp ja ma usun, et see nii jääbki.
Juba eelmisel aastal, kui tal oli rühmakaaslasteks kaks temavanust tüdrukut, siis kasvataja sõnul olevat ikka täitsa sageli tõusnud tüli sellest, kes plikadest saab Pärtliga mängida ja temale lähemal olla.
Sel aastal on tal rühmas neli temavanust tüdrukut ja kui me täna läksime peale 1,5-nädalast pausi taas lasteaeda, kogunesid tüdrukud nagu mesilased tema ümber ja hakkasid sädistama, et tere Pärtel ja oi Pärtel ja tule Pärtel. See oli nii armas ja naljakas.
Ma tõesti arvan, et ta jääbki popiks :) Ja vast on tema elu selles mõttes mõneti lihtsam kui mõnel teisel eakaaslasel? Või siis mitte... ?
Enda last on küll keeruline kõrvalt hinnata, aga mulle tundub, et temas on mingi eriline sarm. Elujõud, elurõõm. Mingi positiivne energia ja sädelus, mis tõmbab naispoolt, olgu need siis kahe-, nelja- või kahekümneaastased (kahekümne aasta pärast, eks :)) )
teisipäev, 29. märts 2011
Pärtel 4
Meil on nüüd suur poiss majas. Minu jaoks on kolmesed ikka veel üsna tited, aga vat neljane, see on juba kõva (ise)tegija :)
Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.
Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.
Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):
Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.
Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.
Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...
Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".
Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.
Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.
LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!
Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.
Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.
Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):
- rahmeldamine on normaalne, poisid ongi (üldjuhul, eks) liikuvamad kui tüdrukud, nad peavad saama oma energiat välja elada ja seda tuleb neile ka võimaldada;
- piirid on olulised;
- neil on raskem tundeid väljendada, sest miskipärast neile seda ei õpetata - ainult tüdrukutele õpetatakse. Nüüd ma siis püüan Pärtliga ka tunnetest rääkida (tema tasemel muidugi);
- "mehed ei nuta" on jama - seda ma teadsin muidugi enne ka ja meil ei ole see teemaks olnud, et "Ära nuta, sa oled ju poiss, poisid ei nuta" - minu arust oleks see umbe rumal;
- poisi elu on pidev võistlus ja võitlus ja võrdlus. See oli veidi uudne. Ma ei kujutanud ette, et see asi nii tõsine igal tasandil on. Kui ma nüüd selle teadmisega oma last vaatan, mõistan teda paremini küll.
- ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse ja põhjus võib olla absoluutselt mis iganes. Kuulge mehed, kes te seda lugema satute, palun öelge ausalt, kas teid kiusati koolis ja kuidas ja mis tunde see teis tekitas? Väidetavalt on kiusamine seotud just sellega, et poistele pole õpetatud tundeid ja nad siiralt ei suuda mõista, et teisel on väga halb.
Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.
Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.
Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...
Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".
Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.
Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.
LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!
kolmapäev, 23. märts 2011
Tuulerõuged 2
Kauaoodatud tuulerõuged on Pärtlile lõpuks pihta saanud.
Tõesõna, ma tõesti ootasin ja lootsin, et ta enne kooliaega ja ammugi enne meheiga selle haiguse läbi põeb.
Kurb on ainult see, et kuna ta oli esmaspäeval ja teisipäeval köha-nohuga kodus, siiis sel nädalal on mul ainult üks tööpäev - täna.
Nagu ka mitmel nädalal selle talve jooksul. Sest Pärtel köhis ligi kaks kuud ja lõpuks selgus, et tal oli kopsuklamüüdia, siis tuli otsa veel kõrvapõletik ja no nüüd on ta jälle nohus. Esimese pärislasteaiatalve taak?
Varem pole Pärtel kuigi palju haige olnud, aga see talv on küll vilets olnud. Kohe tõesti. Talv, mine ära. Tervis, tule tagasi. Aga täpid on tõesti teretulnud. Iseasi, kas nüüd mingi sünnipäevapidu ka võimalik on...
Tõesõna, ma tõesti ootasin ja lootsin, et ta enne kooliaega ja ammugi enne meheiga selle haiguse läbi põeb.
Kurb on ainult see, et kuna ta oli esmaspäeval ja teisipäeval köha-nohuga kodus, siiis sel nädalal on mul ainult üks tööpäev - täna.
Nagu ka mitmel nädalal selle talve jooksul. Sest Pärtel köhis ligi kaks kuud ja lõpuks selgus, et tal oli kopsuklamüüdia, siis tuli otsa veel kõrvapõletik ja no nüüd on ta jälle nohus. Esimese pärislasteaiatalve taak?
Varem pole Pärtel kuigi palju haige olnud, aga see talv on küll vilets olnud. Kohe tõesti. Talv, mine ära. Tervis, tule tagasi. Aga täpid on tõesti teretulnud. Iseasi, kas nüüd mingi sünnipäevapidu ka võimalik on...
esmaspäev, 14. märts 2011
Veel üks kool :)
Täna oli lasteaias kiri Riinu vanematele:
Lapsega toimunud vestluse põhjal kutsume last Karlova kooli muusikaklassi katsetele. (Sõnastus pole see, mis teates)
Selgus, et sealt koolist on käidud lasteaialapsi läbi kuulamas-vaatamas.
Päris huvitav.
Pole küll täheldanud, et Riinu eriliselt musikaalne oleks, aga ta laulab julgelt ja on ju laulnud küll ja küll, eriti rahvalaule.
Kuna Karlova jääb meist peaaegu "valgusaastate kaugusele", siis me sinna katsetele siiski ei lähe.
Lapsega toimunud vestluse põhjal kutsume last Karlova kooli muusikaklassi katsetele. (Sõnastus pole see, mis teates)
Selgus, et sealt koolist on käidud lasteaialapsi läbi kuulamas-vaatamas.
Päris huvitav.
Pole küll täheldanud, et Riinu eriliselt musikaalne oleks, aga ta laulab julgelt ja on ju laulnud küll ja küll, eriti rahvalaule.
Kuna Karlova jääb meist peaaegu "valgusaastate kaugusele", siis me sinna katsetele siiski ei lähe.
kolmapäev, 2. märts 2011
Kooliplaanid, lühidalt
See aeg on siis nüüd käes. Laps läheb sügisel kooli.
Aga millisesse? Seda me veel ei tea.
Sõelal on kolm võimalust, mida on päris palju.
1) pärast kevadist kolimist saab meie piirkonnakooliks Kesklinna kool. See on põhikool, mis asub enam-vähem meie maja kõrval. Väike, hiljuti vingelt renoveeritud-juurdeehitatud. Seal käivad paar sõpra. Kelle vanemad on vist üldjoontes rahul.
2) teine kodule väga lähedal olev kool on Katoliku kool. See on katsetega kool, inglise keele erikallakuga kool, kus eripärana lisandub üks tund usuõpetust nädalas. Samuti põhikool. Inglise keelt iga päev alates 1. klassist. Seos kirikuga on: tähtpäevadel käiakse kirikus, hommikuti on koolis hommikuring. Algklassid (2 paralleeli) on eraldi majas, suurel vahetunnil käiakse õues. Kõik tuttavad vanemad, kelle lapsed seal käivad, on ülirahul. Ka need, kes algul pigem skeptilised olid. Kool on õppemaksuga (mis pole väga suur).
3) Miina Härma. Katsed. Sisse saavad pigem eelkoolitatud lapsed. Mina pole tahtnud eelkoolitust teha. Ma olen näinud seda, mismoodi lapsi treenitakse ja stressi aetakse. No ei ole vaja seda lapsele ega perele. Vanemate ja laste arvamused koolist on seinast seina. Mõnele meeldib, mõnele kohe üldse mitte. Selles ollakse ühel meelel, et õppimine on seal au sees. Meil on see värk, et seal koolis käivad kõik meie laste Tartu-sugulased (ühe erandiga) ja suure tõenäosusega saavad sinna sel aastal sisse ka kaks Riinu eakaaslast-sugulast (kõvasti eeltreenitud lapsed. Katsetele me siiski läheme, kui saab sisse, siis on see üks võrdväärne valik teiste seas. St ma pole küll kindel, et kui ta saaks sisse, siis oleks see ka kindel valik. Oleneb, oleneb... paljudest asjadest, nt õpetajast.
Mulle tundub, et Härmasse sissesaamise võimalus on üsna 50-50, nagu öeldakse. Riinu on tugevalt keskmine paljudes asjades, aga takistuseks võib saada ta aeglus. Lihtsalt mõtleb liiga kaua mingi ülesande peale, et see ikka perfektselt teha ja sinna see aeg kaob. Võib-olla.
Eks ole näha. Põnev aeg on, aga mingit survet pole ei lastele ega vanematele (ma loodan). Vähemalt esialgu ei ole keegi tugevat Härma-survet avaldanud, ehkki arvestades laste isapoolse suguvõsa ajalugu ja traditsioone, siis justkui isegi võiks olla. Huvi tuntakse küll.
Aga millisesse? Seda me veel ei tea.
Sõelal on kolm võimalust, mida on päris palju.
1) pärast kevadist kolimist saab meie piirkonnakooliks Kesklinna kool. See on põhikool, mis asub enam-vähem meie maja kõrval. Väike, hiljuti vingelt renoveeritud-juurdeehitatud. Seal käivad paar sõpra. Kelle vanemad on vist üldjoontes rahul.
2) teine kodule väga lähedal olev kool on Katoliku kool. See on katsetega kool, inglise keele erikallakuga kool, kus eripärana lisandub üks tund usuõpetust nädalas. Samuti põhikool. Inglise keelt iga päev alates 1. klassist. Seos kirikuga on: tähtpäevadel käiakse kirikus, hommikuti on koolis hommikuring. Algklassid (2 paralleeli) on eraldi majas, suurel vahetunnil käiakse õues. Kõik tuttavad vanemad, kelle lapsed seal käivad, on ülirahul. Ka need, kes algul pigem skeptilised olid. Kool on õppemaksuga (mis pole väga suur).
3) Miina Härma. Katsed. Sisse saavad pigem eelkoolitatud lapsed. Mina pole tahtnud eelkoolitust teha. Ma olen näinud seda, mismoodi lapsi treenitakse ja stressi aetakse. No ei ole vaja seda lapsele ega perele. Vanemate ja laste arvamused koolist on seinast seina. Mõnele meeldib, mõnele kohe üldse mitte. Selles ollakse ühel meelel, et õppimine on seal au sees. Meil on see värk, et seal koolis käivad kõik meie laste Tartu-sugulased (ühe erandiga) ja suure tõenäosusega saavad sinna sel aastal sisse ka kaks Riinu eakaaslast-sugulast (kõvasti eeltreenitud lapsed. Katsetele me siiski läheme, kui saab sisse, siis on see üks võrdväärne valik teiste seas. St ma pole küll kindel, et kui ta saaks sisse, siis oleks see ka kindel valik. Oleneb, oleneb... paljudest asjadest, nt õpetajast.
Mulle tundub, et Härmasse sissesaamise võimalus on üsna 50-50, nagu öeldakse. Riinu on tugevalt keskmine paljudes asjades, aga takistuseks võib saada ta aeglus. Lihtsalt mõtleb liiga kaua mingi ülesande peale, et see ikka perfektselt teha ja sinna see aeg kaob. Võib-olla.
Eks ole näha. Põnev aeg on, aga mingit survet pole ei lastele ega vanematele (ma loodan). Vähemalt esialgu ei ole keegi tugevat Härma-survet avaldanud, ehkki arvestades laste isapoolse suguvõsa ajalugu ja traditsioone, siis justkui isegi võiks olla. Huvi tuntakse küll.
teisipäev, 1. märts 2011
Poisid on lahedad
Täna on ühe Riinu ja Pärtli lasteaiarühma poisi sünnipäev. Ta on Riinu eakaaslane, saab 7-aastaseks.
Huvitaval kombel on Riinu ainus tüdruk oma rühmast, kes on sünnipäevapeole kutsutud.
Kui Mart tõmbas selle uudise peale esialgu kulmu kipra, siis mind see just rõõmustab. Minu arust on väga-väga hea, et ta saab poistega ka hästi läbi, mitte ei ela ainult mingis omas printsessimullis. Poisse on neil rühmas vähe - eakaaslasi 2, aasta nooremaid ka 2 ning lisaks käputäis pudinamaid, nagu Pärtel. Ma olen aru saanud, et suured poisid on hästi tihedas omaette kambas (kamba olulisust poiste puhul kinnitavad ka mitmed poiste kasvatamise teemalised raamatud, mis mul praegu käsil on) ning seetõttu mind tegelikult täitsa üllatab, et Riinu sünnipäevale kutsuti. Ma olen küll jutust aru saanud, et ta nendega ikka vahel mängib, lisaks on tal nende kahe eakaaslase seas ka oma silmarõõm (päriselt ka), aga ikkagi veidi üllatab, positiivselt.
Kui ma vaatan praeguseid teismelisi (eriti neid, kes on sugulased), siis ma näen, et elutervema ellusuhtumisega on just need, kes suudavad edukalt suhelda mõlema sugupoolega. Neil on elu kindlasti palju lihtsam, pingeid on mõneti vähem, sest neil on teist sugupoolt mõnevõrra kergem mõista.
Päris huvitav, mis juttu Riinu ise pärast räägib - siis, kui talle ilmselt mõneti ootamatult selgub, et ta on ainus tüdruk kambas :)
HILJEM:
Riinu oli väga-väga rõõmus ja õnnelik seal sünnipäeval. Ma pole teda kohe tükk aega niiii rõõmsana näinud. Oligi ainus tüdruk ja see oli väga lahe.
Huvitaval kombel on Riinu ainus tüdruk oma rühmast, kes on sünnipäevapeole kutsutud.
Kui Mart tõmbas selle uudise peale esialgu kulmu kipra, siis mind see just rõõmustab. Minu arust on väga-väga hea, et ta saab poistega ka hästi läbi, mitte ei ela ainult mingis omas printsessimullis. Poisse on neil rühmas vähe - eakaaslasi 2, aasta nooremaid ka 2 ning lisaks käputäis pudinamaid, nagu Pärtel. Ma olen aru saanud, et suured poisid on hästi tihedas omaette kambas (kamba olulisust poiste puhul kinnitavad ka mitmed poiste kasvatamise teemalised raamatud, mis mul praegu käsil on) ning seetõttu mind tegelikult täitsa üllatab, et Riinu sünnipäevale kutsuti. Ma olen küll jutust aru saanud, et ta nendega ikka vahel mängib, lisaks on tal nende kahe eakaaslase seas ka oma silmarõõm (päriselt ka), aga ikkagi veidi üllatab, positiivselt.
Kui ma vaatan praeguseid teismelisi (eriti neid, kes on sugulased), siis ma näen, et elutervema ellusuhtumisega on just need, kes suudavad edukalt suhelda mõlema sugupoolega. Neil on elu kindlasti palju lihtsam, pingeid on mõneti vähem, sest neil on teist sugupoolt mõnevõrra kergem mõista.
Päris huvitav, mis juttu Riinu ise pärast räägib - siis, kui talle ilmselt mõneti ootamatult selgub, et ta on ainus tüdruk kambas :)
HILJEM:
Riinu oli väga-väga rõõmus ja õnnelik seal sünnipäeval. Ma pole teda kohe tükk aega niiii rõõmsana näinud. Oligi ainus tüdruk ja see oli väga lahe.
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Kuidas kirjutada?
Ma juba mitu kuud plaanin kirjutada üht pikka postitust sellest, kui erinevad on meie pere lapsed.
Mõtted on nii pikaks venind, et ei saa vedama.
Aga täna mängis elu juhuse kätte ja tõi seiga, mis osaliselt lapsi päris hästi iseloomustab.
Nimelt on Riinu selline ettevaatlik ja korralik ja kardab vigu teha. Võimalik, et esimese lapse kompleks. Näiteks kirjutamisel ta küsib-kontrollib enne pea kõik sõnad üle, enne kui kirjutama hakkab. Ehkki me pole muidugi kunagi ette heitnud, kui ta mõne vea teeb. Mitte sinnapoolegi, ma ütleks. Aga ta ise põeb.
Täna siis hakkas Riinu midagi kirjutama ja tuli minult küsima: "Kuidas Elis kirjutatakse?"
Pärtel juhtus seda kuulma, mõtles umbes pool sekundit ja teatas, absoluutse ensesestmõistetavusega hääles: "Häh: E, L, I, S!"
Ütleme nii, et Riinu sellest situatsioonist väga palju punkte ei korjanud :)
Aga Pärtel tundub kohe päris nutikas olevat. Ta tunneb kõiki tähti, sh Z, Y, W jms ning oskab päris hästi kirjutada. 4-tähelised sõnad loeb ka enam-vähem kokku. Ega keegi teda õpetanud pole, v.a. vanaema. Kui küsib, siis muidugi ütleme ja soodustame tema huvi.
Pärtel on hästi poisilik - julge, liikuv, pealehakkaja, valjuhäälne, tormakas.
Riinu on väga tüdrukulik - vahel veidi pelglik, õrnahingeline, pigem vaikne, isegi allaheitlik.
Mõne natuke õudsa filmi ajal on Riinu see, kes kartma hakkab, mitte Pärtel.
Ma ei mäleta üldse, et Pärtel oleks mingit filmi kartnud. Riinu julges nt Merineitsit alles 4-aastaselt vaadata, enne kartis neid mereelukaid.
Samas on Riinu hästi hoolitsev. Pärtel võib oma nõudlikkusega teinekord ikka päris tüütu olla, aga Riinu käib ja teenendab siis teda. Mulle tundub, et osaliselt hoolitsusinstinktist, osaliselt aga seetõttu, et ta kohe üldse ei kannata, kui keegi karjub. Karjumine on aga Pärtlil väga oluline suhtlusvahend. Sünnist saati. Ja kui meie Pärtliga vahel raksu läheme (mida kahe koleerilise tüübi puhul ikka juhtub), siis on Riinu see, kes kannatab ja kel silmad märjaks lähevad.
Mõtted on nii pikaks venind, et ei saa vedama.
Aga täna mängis elu juhuse kätte ja tõi seiga, mis osaliselt lapsi päris hästi iseloomustab.
Nimelt on Riinu selline ettevaatlik ja korralik ja kardab vigu teha. Võimalik, et esimese lapse kompleks. Näiteks kirjutamisel ta küsib-kontrollib enne pea kõik sõnad üle, enne kui kirjutama hakkab. Ehkki me pole muidugi kunagi ette heitnud, kui ta mõne vea teeb. Mitte sinnapoolegi, ma ütleks. Aga ta ise põeb.
Täna siis hakkas Riinu midagi kirjutama ja tuli minult küsima: "Kuidas Elis kirjutatakse?"
Pärtel juhtus seda kuulma, mõtles umbes pool sekundit ja teatas, absoluutse ensesestmõistetavusega hääles: "Häh: E, L, I, S!"
Ütleme nii, et Riinu sellest situatsioonist väga palju punkte ei korjanud :)
Aga Pärtel tundub kohe päris nutikas olevat. Ta tunneb kõiki tähti, sh Z, Y, W jms ning oskab päris hästi kirjutada. 4-tähelised sõnad loeb ka enam-vähem kokku. Ega keegi teda õpetanud pole, v.a. vanaema. Kui küsib, siis muidugi ütleme ja soodustame tema huvi.
Pärtel on hästi poisilik - julge, liikuv, pealehakkaja, valjuhäälne, tormakas.
Riinu on väga tüdrukulik - vahel veidi pelglik, õrnahingeline, pigem vaikne, isegi allaheitlik.
Mõne natuke õudsa filmi ajal on Riinu see, kes kartma hakkab, mitte Pärtel.
Ma ei mäleta üldse, et Pärtel oleks mingit filmi kartnud. Riinu julges nt Merineitsit alles 4-aastaselt vaadata, enne kartis neid mereelukaid.
Samas on Riinu hästi hoolitsev. Pärtel võib oma nõudlikkusega teinekord ikka päris tüütu olla, aga Riinu käib ja teenendab siis teda. Mulle tundub, et osaliselt hoolitsusinstinktist, osaliselt aga seetõttu, et ta kohe üldse ei kannata, kui keegi karjub. Karjumine on aga Pärtlil väga oluline suhtlusvahend. Sünnist saati. Ja kui meie Pärtliga vahel raksu läheme (mida kahe koleerilise tüübi puhul ikka juhtub), siis on Riinu see, kes kannatab ja kel silmad märjaks lähevad.
Tellimine:
Postitused (Atom)