Ehkki Pärtel kõnnib juba ammu, polnud me proovinud veel õues jalga alla saada. Vaatasin nüüd, et see viga tuleb parandada. Nii et nädalake tagasi panin poisile kummikud jalga ja läksime õue.
Pärtel oli asjade arengust üsna jahmunud. Seisis nagu naelutatult ühe koha peal, kuni kaotas kramplikult olemisest tasakaalu ja niuksus end mulle sülle. Teisel päeval saime juba paar sammu kätte, aga muidu sama - seisis kui post, ainult kätega näitas asju.
Nii läks päris mitu päeva, kuni eilseni. Ma ei tea, mis juhtus, aga korraga pani ta jooksu. Just nimelt jooksu, mitte kõndima. Jooksis hoovist välja, põlgas mu abistava käe ära, jooksis tänava äärde kõnniteele, kus ma teda pisutki ohjata püüdsin ja muudkui mööda tänavaid edasi, peatudes ainult selleks, et treppidest üles-alla ronida. Ta on nii väga väle, et see võis olla täitsa naljakas vaatepilt, kuidas üks pisike putukas mööda tänavaid tormab. Selle aja jooksul jõudis mu'lt 3 inimest (tänavalt) uurida, et kui vana ta on, et nii hästi kõnnib. Nii me siis muudkui kõndisime, tunnike ja tükike teistki.
Kui Riinuga oli nii, et ta oli lahkelt nõus tulema sinna, kuhu mina pidasin õigeks minna, siis Pärtliga on nii, et tema läheb sinna, kuhu tema tahab minna. Ja saab kole vihaseks, kui teda takistada püütakse. Riinu ei olnud üldse nii käbe kulgeja kah. Tema oli käruga täitsa rahul, samas kui Pärtel teeb vankris või kärus tuhat trikki, et ei peaks päris paigal istuma. Ja kõige parem on ikka maas oma valitud suunas kihutada.
Nii et nüüd alles läheb trenniks.
Aga Pärtli sain ma eile lõpuks koju nii, et võtsin ta kukile. Sellega ta oli rahul. Sai hästi autosid näha. Siis me tuterdasime veel oma õue peal ja tegime mõned pildid ka:
1 kommentaar:
...a little boy sitting in rocks.
This must be his dream come true.
I think Justin (who loved rocks) would agree.
Love your blog and photos
Postita kommentaar