Suur vend

Lihtsalt üks kiire postitus selleks, et öelda, kui väga ma naudin seda, et Mats O. meie pereliige on.
Ma mitte lihtsalt ei arva, vaid olen kindel, et ta kõige toredam 11/12-aastane poiss terves maailmas.
Kuidas ta viitsib oma väikeste õdede-vendadega möllata ja mängida! Ja kuidas nad teda jumaldavad! Kuidas ta on alati nii sõbralik, avatud ja abivalmis.
Eilegi sain vabalt veidi linna peal käia, kui Mats väikestega kodus filmi vaatas ja neil silma peal hoidis. Praegu käib esikus Matsi juhtimisel mingi vinge sporditegemine. Uskumatu, kui kannatlik ta nendega on. Põhiliselt on kuulda Pärtli hõisked: "Valmisolla, üks, start!" ja siis jälle mingi kohutav müdin :))

Kui Pärtlist ükskord midagigi sarnast kasvab, siis olen ma üks väga õnnelik ema. Ma olen juba praegu üks väga õnnelik inimene, et nii tore poiss mul peres on.

Kanaema

Nagu igal talvel kombeks, lahkub Mart kõige külmemal talvenädalal nii umbes nädalaks soojale maale komandeeringusse. Ei, loomulikult ta ei planeeri seda nii, aga nii lihtsalt juhtub. Ega seegi kord mingi erand pole.
Just siis, kui tundus, et neam külmemaks minna ei saa, saabus tuul ja tuisk ja nüüd ongi veel hullem.

Aga miks kanaema? Sellepärast, et Mats Oskar elab ka meil ja nüüd on kogu vastutus ka tema eest minu õlul. Kooliminekuks peaks ta ärkama juba enne mind. Eile hommikul, kui oli tunda, et tuleb jälle külm, läks mul juba 7-st uni ära ja käisin kraadiklaasi piilumas - mine hullu tea, äkki lähebki veel kooli. Loomulikult oli külma nii -24 , siis käisin Matsile ütlemas, et ta magaks rahulikult, aga ise enam magama ei jäänudki.
Täna samamoodi.

Aga eile oli meil perekondlik külmapüha, kuna Mats kooli ei läinud (seal lihtsalt poleks kedagi olnud), Pärtli kasvataja oli haige ja hoid jäi ära ning siis tundus mulle ülekohtune Riinutki viia, kui teised kõik kodus. Riinu on meil see, kes kõige rohkem armastab kodus olla.

No aga täna jälle - umbes 7 paiku hakkan muretsema, mis temperatuur on. Täpselt 20. No mida teha? Mats ise tahab kooli minna küll. Ajasin siis ta teiseks tunniks koos meiega üles, helistasin kooligi, kust kosteti midagi ebamäärast: et lapsi jah eriti ei ole, aga tunnid ikka toimuvad. Aga ta tuli sealt üsna varakult tagasi, sest nende klassis oli vaid 8 last kohal ja enamik tunde jäi siiski ära. Pärtli kasvataja on endiselt haige, Riinu viisin siiski täna lasteaeda.

Õnneks olen seekord siiski heal positsioonil, sest varem on alati nii olnud, et kui Mart külmal ajal ära läheb, siis mina enam autot käima ei saa. Sel talvel on meil aga uus pereliige - lisaaku. Pereliige sellepärast, et ta nõuab palju hoolt, hellust ja tähelepanu. Igal õhtul tuleb ta tuppa sooja tuua, talle öö läbi süüa anda, hommikul kenasti välja viia, juhtmete külge kruvida, siis panna soojendusssüsteem käima, siis oodata 30 min, siis lülitada eelsoojendus välja, siis oodata 3 min, siis panna siduri abil auto käima, oodata 1 min. Aga lahe on see, et ta tõepoolest läheb käima!!
Sest vastasel korral me eriti välja ei saaks.

Nii et külmas ja tuisus üksi kolme lapsi, kassi, auto ja kahe akuga.
Toas on soe, sest puudetassimist võtan pühendumusega. Kõige vastikum on see, kui toas ka külmaks läheb.

Lapsesuu

Lihtsalt hoiatus: kui Pärtel ütleb kellelegi teist, kes te temaga seotud olete, et "Hakka nüüd juba minema" või "Mine nüüd ära", siis ta ei mõtle sellega midagi muud, kui et ta tahab juba lehvitama hakata. Lisaks meeldib talle ilmselt, kui kokkulepetest kinni peetakse. Nii et kui keegi ütleb, et ta hakkab nüüd minema, siis Pärtel kiirustabki niimoodi takka.
Ta ütleb seda nii mulle (lastehoius), vanaemale kui ka erinevatele hoidjatele.
Umbes nii, et mis sa siin ikka pikka juttu ajad, kui öeldud, siis mine :)

Väga konkreetne. Ma loodan, et keegi ei solvu, kui Pärtel talle niiimoodi ütleb. Minule on see ausalt öeldes kergendus. Sest palju kergem on ju lapse juurest lahkuda, kui ta ütleb sulle: "Emme, hakka nüüd minema", kui et lahkumist saadab pikk nutt: "Emmmeeee, ära mine.... ei taha..... emmmmmmmeeeeee, EI, EI, EI!!" - sest see etapp on meil ka läbitud.

Üldhuvitavat, II osa

Teate seda, et... ?

Keleetedalsaed on vljäa sgeltiaund, et täthdee jräjeokrd snõas ploe thäits. Auinke thäits asi on, et eesinme ja vimanie thät okles õgie. Üläejäund saõnst viõb olla täeiliuklt seagnimi ja sa suduad ikka sdea tsekti luedga. See on seeplslärlat, et inemise aju ei loe iagt täthe edlari viad leob tevret snõa kui üthe teirkuvt.

Või siis nii:

Aoccdrnig to a rscheearch at an Elingsh uinervtisy, it deosn't mttaer in waht oredr the ltteers in a wrod are, the olny iprmoetnt tihng is taht frist and lsat ltteer is at the rghit pclae. The rset can be a toatl mses and you can sitll raed it wouthit porbelm. Tihs is bcuseae we do not raed ervey lteter by it slef but the wrod as a wlohe. Ceehiro.

Hommikust õhtusse

Meie pere naistel oli täna natuke puhkepäev. Riinu lasteaeda ei läinud, sest tal on sel nädalal pikad päevad olnud ja ta oli eile õhtuks tõeliselt väsinud, lisaks kippus ka nina kinni jääma. Aga "natuke puhkepäev" oli see seepärast, et ega naised ikka terve päeva kodus puhata ei saa, kodutööd ja muud tegemised tuleb paratamatult ära teha.

Igatahes oli meil äärmiselt tore ja ilus hommik. Mehed läksid lastehoidu/tööle/kooli (Mats Oskar nimelt kooli, tema on juba nädalakese meie juures veetnud) ja selleks ajaks, kui nõud pestud, põrandad pühitud, voodid tehtud, kola kokku korjatud, ahjud-pliidid köetud jne, oli päike parajasti nii kõrgele tõusnud, et hakkas meie magamistubadesse kollast valgust heitma. Algul Riinu tuppa - ma vaatasin esmalt imestusega, et miks Riinu korraga keset päeva kõik tuled põlema pani, aga see oli hoopis päike, kes kõik üle kuldas. Istusime siis Riinu voodil ja mõnulesime. Lihtsalt olime vaikselt ja lasime päikesel paista ja ajal voolata. Rääkisime, et jätame selle hetke endale alatiseks meelde - kuidas me ühel külmal talvehommikul kahekesi kodus olime ja tema voodis päikesepaistes pikutasime.

Pärast koristasime ja joonistasime, vaatasime filmi ja tegime natuke palgatööd - kes kuidas. Lõuna paiku läksime läbi 18-kraadise külma Pärtlile järgi, aga kuna kõik olime soojalt riides, ei olnud see kuigi ekstreemne. Lapsed oleks tahtnud vist pikemaltki õues olla, aga ma siiski ei pidanud seda mõistlikuks. Ja liikusime ühe peatuse jagu bussiga.

Õhtul tahtsin väga uisutamist vaadata, aga Pärtlil oleks nagu mingi radar peal, mis talle koheselt teatab, et ema tähelepanu on mujal ja ta muutub täiesti pööraseks. Temaga paraku ei saa pealiskaudselt suhelda - ta nõuab täit tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis muutub suht talumatuks. Ta viskleb, räägib, küsib, nõuab, tahab, tantsib, , laulab, naerab, nutab, kukub, ronib, korraldab, toob, viskab, pillub, vaatab, uurib, kisab ja kõike seda umbes korraga. Kuni hüsteeriani välja. Nii et päev ei lõppenud üldse nii kenasti, ma olin lõpuks ikka juba täiega tüdinud sest tüübist ja uisutamist ikkagi õieti jälgida ei saanud.

Aga neid Riinuga-kahekesi hommikuid on mul küll plaanis nii paari nädala tagant tegema hakata, kui töö vähegi laseb, ja tundub, et laseb. Nii mõnus on temaga kahekesi koos kodus olla. Nii rahulik. Sest kui Pärtel on ka kodus, siis on Pärtel niivõrd domineeriv, et ma pean kogu aeg teadlikult tegelema sellega, et Riinu ka natukenegi nö pildil oleks ja tähelepanu saaks. Sest kõik kohad on lihtsalt Pärtlit täis! Pärtliga on ka vahel vägagi mõnus kahekesi koos kodus olla. Just need kolmekesi-olemised, kui päevane väsimus juba ka murdmas, on kõige raskemad. Täna olid nii Mart kui ka Mats pikalt ära ja me olime kolmekesi... Mats käis õhtul veel uisutamas, no ta on ikka täielik pingviin!

Sammumõõtja

Arvutasin huvi pärast välja oma igapäevase jalgsikäigu kilometraaži. Internetikaardi põhjal.

Tulemus on selline:
Tavaliste päevade (st sellised päevad, mil Mart viib Riinu lasteaeda ja mina Pärtli) miinimum on hommikupoolikul 3 km. Juhul, kui me üht peatust bussiga ei sõida, aga 4,2 km. Siin sees on siis otsad Pärtel hoidu - mina tööle - töölt hoidu - koos Pärtliga koju.

Neil päevil, kui ma ise ka Riinu ära toon, lisandub veel ca 2,5 km. Kui ilmad pole liiga külmad või mul parasjagu vene keelt pole, siis ma tavaliselt toongi ise Riinu ära. Ja kuna siin mingit bussivarianti pole, siis ikka ainult jala. Soojal aastaajal saab ka ratastega sõita, see on muidugi eriti mõnus.
Nii et täispäevadel tuleb kilometraažiks 6,7 km.
Ja vahel on mõni käik veel, siis enamgi.

Tehke järgi!

Talvisi killukesi

Imelik, kuidas organism temperatuuriga harjub. Kui ma talve algul pidin -10 peale otsad andma, siis nüüd tundub -10 sihuke mõnusalt keskmiselt külm talveilm. Ükski tegu ega käik küll sellepärast tegemata ei jää, toas tundub ka kuidagi täitsa mõnus. Kampsun peab muidugi seljas olema ja soojad sussid jalas. Igatahes meie naudime talve täiega. Ja nii veel 3 kuud...???

Asjaolude kokkusattumisena sai Riinu eelmisel nädalal 2 päeva Pärtli rühmas käia. No seal lihtsalt polnud ühtegi teist last peale Pärtli ja kuna meil on auto remondis, siis tundus kohutavalt palju mugavam nad mõlemad ühte kohta viia. Kõigil oli väga tore, Riinu väga-väga nautis seda vaikust ja tähelepanu, mida ta seal Pärtli kasvatajalt sai. Möllasid kolmekesi õues ja meisterdasid vaikselt toas. Pärtlil on tõesti väga-väga tore kasvataja! Lisaks tundub, et talle meie lapsed ka siiralt meeldivad. Ta on igatahes välja toonud, et Riinu ja Pärtel paistavad omavahel väga hästi läbi saavat. Eks nad saavad jah, nii üldjuhul.

Minul õnnestus vahepeal Obinitsas talsipühil ja kooriproovis ära käia. Maal on muidugi veel palju ilusam. Ja ehkki ma meie majja ei jõudnudki (seiklesin bussidega), oli sealtkandistikkagi raske ära tulla. Tartusse jõudes oli kuidagi tühi tunne. Et mida ma siin teen. Praegu on jälle selline graafik, et ma peaks umbes ülepäeviti mõnes Setumaa nurgas olema. Tartust pole seda kõige lihtsam korraldada, kui autot ka pole ja üks laps vaid poole päevani hoius. Eks ma loobun vähemalt pooltest asjadest; neist, millest suudan.

Esimene töönädal läks edukalt ja toredasti, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et ma pole oma otseste töökohustusteni veel jõudnud; hetkel läheb kogu aur tsässona raamatu tekstidele. Aga eks ma uuel nädalal süüvin ka ajakirja. Asjad saan tehtud ikka!

Elu jälle ilus

Eile läks siis elu tagasi töistesse rööbastesse: vanemad tööle, lapsed lasteaeda. Pärtel läks hea meelega, kinnitas, et ta ei ole kurb, kui ma ära lähen ja lehvitas mulle rõõmsalt aknast. Ta saab seal nüüd lähiajal kasvataja tähelepanu ja hoole pea täielikult endale, sest üks tema lastehoiukaaslane on kaugel maal vanaema-vanaisa juures, teine haige ja kolmas tuleb nii palju hiljem, et nad saavad vaid veidike koos olla enne, kui Pärtel koju tuleb.

Mina läksin siis ka esimes päeva tähtsalt tööle. Nii hea on kontoris tööd teha. Ikka palju parem kui kodus, kus alailma muud mõtted ja tegevused segama tulevad. Mulle kohe väga meeldib jälle tööl olla. Ehkki saan siin vaid veidi ül 3 tunnikese olla, siis pean juba Pärtlile järgi minema.

Eile oli meil kelgupäev. Pärtel sai kelguga oma hoidu ja koju ning pärast läksime ka Riinule kelguga vastu. Siis tegime kelgurongi, kõik olid rõõmsad ja mina sain trenni.

Kogu päev kulges õhtusse täielikus idüllis. Keegi ei virisenud, vingunud, tülitsenud ega nutnud. Tõeliselt ilus päev.

Ving ja virr

Pikk vaheaeg, ninad koos toas ja õues, segipaisatud unegraafikud ja põhjalik rutiinipuudus viis meie lapsed tänaseks seisu, mis oli muutumas väljakannatamatuks. Ehkki me magasime kõik mehiselt kella 10-ni, käis terve päev üks ving ja virr, ving ja virr, ving ja virr. Loomulikult polnud neid sellise ärkamisaja puhul mõtet lõunaunne saata, ja takkajärgi tundub, et äkki ikka oleks pidanud panema, vähemalt Pärtli. Ja õues ei saanud ka kaua olla, sest temperatuur oli -18. Isegi hea, et pool tunnikest nina külma saime.

Muu hulgas oli mul sünnipäev, aga kuna seegi aasta oli sünnipäeva ajaks kogu sellest vaheajatamisest jaks väljas ja mõistus otsas, siis ei kutsunud me seekord targu mitte ühtegi külalist. Kuna ma ei jõudnud enam kannatada, läksin kella 6 paiku õhtul hoopis tööle - ühe autori juurde tema loost vestlema. Lapsed jäid isa ja Matsiga koju ning loomulikult lõpetasid korrapealt ka vingu ja virri. Olid kukununnud ja jäid kella 8 paiku 3 minutiga magama. Tüüpiline. Emad on vist enamasti need stressipadjad, kellele oma ving ja virr välja valatakse.

Ma tõesti tahaks vahel ikka oma sünnipäeva pidada. Aga mitte sellisel ajal, olematutes ruumioludes ning olukorras, kus kõik lähedasemad sõbrad, keda oleks kutsunud, on niikuinii kusagil ÄRA. Aga nii on see ju peaaegu alati olnud. Ma ei suuda ette kujutada, kas sünnipäeva jaoks on veel viletsamat aega (ema, ära palun isiklikult võta, sind ega isa ma selles küll ei süüdista :) Pealegi on teada, et ma oleks pidand juba jõulu paiku sündima. Mida ma küll ootasin?? :)) Et äkki on uuel aastal ikka parem?

Aga homme on veel üks puhkepäev... Püüan selle üle rõõmustada, ehkki ootan juba peatselt algavat, rahustavat rutiini.... Ooo, rutiin, mu arm.

Homme lubasin Riinuga midagi kahekesi teha. Sest sellisteks kahekesi olemisteks on just meil omavahel tavaelus väga vähe võimalusi. Ma arvan, et meile mõlemale on seda väga vaja. Poisid teevad, mis tahavad ja meie ka!

Kokkuvõtete aeg

Head uut aastat!

Vanal aastal ei jõudnud aastat kokku võtta. Eks see mõtteis on olnud, aga kirjasõnaks vormistada pole saanud.

Ükspäev helistas Mardile üks ta sõber ja küsis, et kuidas siis ka aasta läks. Ja Mart vastas, et selline keskmine, ei midagi erilist: midagi pahasti või viltu ei läinud, aga midagi märkimisväärselt erilist head ka ei juhtunud. Mulle tundub, et nii oligi.

Hästi keskmine, tavaline aasta oli. Aga see ei tähenda sugugi, et sellel mingi negatiivne alatoon oleks. Kuna meil on väikesed lapsed, ja me ise pigem konservatiivsemat sorti, siis on stabiilsus ja rahu see, mis meile praegu sobivad. Muidugi, lotovõitu saada oleks olnud tore, aga tõenäosus oli niikuinii pea olematu. :)

Kui alustada sellest, mis plaanis, aga tegemata, võiks nimetada paar olulist märksõna:
1) kolimine - oli lootus, ent omanik mõtles ringi. Talvel tuleb ta Eestisse tagasi ja on loodetavasti asjad selgemaks mõelnud. Ka negatiivne vastus aitaks meil uusi valikuid teha. Teadmatus ei ole mõnus.
2) Setu-kodu külalistemaja - meist sõltumatu ebaõnne tõttu tuli vahele palkidega seonduv kriminaalasi, mistõttu me ei saanudki maja püsti. Sügisel, kui kohus viimaks palgid meile mõistis, oli juba liiga hilja ehitamist alustada. Nii et nüüd ootavad palgid uut kevadet, maa sulamist, et saaks vundamendist alustada.
3) Riinu ja abiratasteta jalgratas - no ei olnud Mardil seda aega ei kevadel ega sügisel (suvel maal on meil liiga halb tee, et esimesi harjutamisi proovida) . Mina ei julge, sest Riinust saab üsna kergesti õnnetusehunnik, kui tal asjad ei õnnestu, ja see ajab omakorda mind närviliseks. Aga uuel aastal ei jää muud üle - laps ei saa ju ometi abiratastega kooli minna! Mitte et ta veel kooli läheks, aga harjutamisaega peab ju ka jääma.

Minu osalusel ei ilmunud sel aastal ühtegi raamatut. Lootus on, et uuel aastal läheb ses osas jälle edukamalt. Kaks rauda on juba üsna tulises tules. Mardi kaastoimetamisel ilmus just äsja üks paks iludus, tõeline gurmaanide kinkeraamat parkidest.

Minu jaoks oli üldse üks vaikne aasta. Mida ma õieti tegin? Kasvatasin ja transportisin lapsi. Natuke tegin tööd, aga mitte palju. Laulsin, eriti suvel. Sellega loodan jätkata. Vägagi. Kevadel käisin ühel kursusel (Gordoni perekool), sügisel vene keele kursusel, sellega jätkan samuti. Aga mulle oli sihukest natuke vaiksemalt võtmist vaja. Sest olgem ausad, minu jaoks pole need "lapsehoolduspuhkused", mida ma nüüd pea 6 a teinud olen, küll mitte mingid puhkused. Ma arvan, et "puhkuse" lõppemisega, tööle minnes, alles puhkus algab. Praegu vähemalt on küll selline tunne. Ma ei saa üldse aru, kes mõtles välja nii totra väljendi nagu "lapsehooldusPUHKUS". Inglise keeles öeldakse "leave", st lahkumine. Ajutine töölt lahkumine. Mis on sisuliselt palju õigem. Aga 1. jaanuarist, ehk tänasest, olen ametlikult tagasi tööl. Juhhei. Ja muud lisatööd jäävad muidugi ka, samuti kodu, pere ja lapsed. Eks ta oravarattaks läheb, kuna Pärtel on hoius ainult hommikuti ja see teeb pere liikumisgraafikud üsna skisofreeniliseks. Aga panustame toetavale sotsiaalsele võrgustikule :)


Aga, aga, aga - tegelikult oli meil väga hea aasta ja ma kohe tahaks seda rõhutada. Kõige tähtsam on see, et kõik meie pere ja lähisugulased ja muud lähikondsed on terved. Pole olnud ühtegi tõsisemat haigust (nüüd ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja teema lukku, aga saate aru, eks).

Masu pole meid ka eriliselt näpistanud ega takistanud, me elame ikka ühtmoodi, natuke kogume ja natuke kulutame. Ei saa kurta, tõepoolest. Ehkki mul olid sel aastal ainult juhutööd (näiteks esinemised leelokooriga - ehhee, tõepoolest) ja mõned madala koormusega ettevõtmised, tilkus midagi kogu aeg ja otseselt raha pärast ma ei peakski veel tööle minema. Mõnus mõelda ja teada.

Lapsed on nagu lapsed ikka, aga väga armsad. Igasse päeva mõni nutt ja mitu naeru. Ma just vaatasin neid, et praegu on vist see aeg, kui neil on koos kõige toredam. Varem oli Pärtel liiga väike ja varsti, õige varsti kasvab Riinu "suureks" ega taha enam oma väikevennaga suurt tegemist ilmselt teha, aga praegu on neil päris hea. Eks nad ikka vahel kisuvad, aga seltsi ja rõõmu ja mõlemale sobivaid tegevusi tundub jaguvat.


Mida uuelt aastalt oodata? Jällegi, visandan vaid mõned märksõnad ja nägemused. See pole kaugeltki kõik, aga üle võlli ei taha ju ka ootusi ajada. Elumõnu peab igal juhul alles jääma.

Kõigepealt mullused tegematajätmised:
1) kolimine; kui seda ei tule, siis otsustavad ümberehitused, et kolida Pärtel ja Riinu ühte tuppa magama.
2) Setu külalistemaja üles ja töökorda. Seoses sellega tuleb mul meelde üks läinud aasta suurõnnestumine - see, et me oma maakoju lõpuks vee saime! Mitte muidugi majja, aga see, et vesi õuelgi olemas on, on meie jaoks juba tohutu kvalitatiivne hüpe.
3) Riinu abiratasteta jalgrattal sõitma ja Pärtel abiratastega rattal sõitma. Riinu sai selle selgeks enne 3 a saamist, nii et Pärtel peaks kevadel igati valmis olema. Sügisel ta veel hakkama ei saanud, sõtkus küll, aga lenks käis suvaliselt edasi-tagasi-külilimaha.
4) Riinu ujuma õpetada - ujumiskursustele on ta juba registreeritud.
5) Pärtlile võiks vist hakata kah tähti õpetama. Aga mulle tunudub, et ta on rohkem liikumise ja laulmise peal väljas. Eks vaatame, kiiret ju pole.
6) hästi palju tahaks nautida hetki. Õppida ja arendada hetkes elamist. Sest meil on väga mõnus elu ja elamine ja olemine.


Ja nüüd lõppes mõttelõng äkki otsa. Varsti jälle.