October: A Summary

I've been posting a lot this month. Since my readers are mostly Estonian (i guess), I've been writing mostly in Estonian, too.
What have I been writing about?
- about reading and writing and learning. Riinu is in the process of learning to read and write. And it seems that she prefers writing and will eventually learn to read through writing. Writing is easier for her.
- about Pärtel, how much he has grown and developed. At the age of 1.5 he suddenly become much more easily handled. He shows some signs of concentration and enjoys spending time at Riinu's daycare (without me there).

Talveuni

See nädal, mis sai alguse kella keeramisega, on mõnele meist olnud üks unine nädal.

Esmaspäeval oli koolivaheaja puhul siin Mats Oskar ja Riinu tahtis temaga koos olla, seega me lasteaeda ei läinud. Läksime hoopis uisutama ja mängutuppa. Lõunapikutamise ajal jäi Riinu magama (viimane lõunamagamine oli umbes 10 päeva enne seda).
Teisipäev oli tavaline lasteaiapäev.
Kolmapäeval võtsin Riinu juba peale lõunasööki lasteaiast ära, sest haiguste perioodi tõttu oleks ta sinna ainsana jäänud. Tulime koju ja Riinu jäi magama.
Neljapäeval oli tavaline lasteaiapäev.
Reedel olin ise lasteaias kasvataja, tõsi küll, rohkem oma laste kasvataja, sest mu oma lastele lisaks oli hoida vaid üks poiss. Tema võeti kah lõunast ära ja me tulime siis kolmekesi kah koju ning Riinu jäi jälle magama....
Mis oli muidugi suurepärane, sest õhtul oli üks vahva topeltsünnipäev Catwalkis, mis on muide väga tore ja lapsesõbralik koht, igatahes möll käis meil seal kuuest üheksani või enamgi ning mõlemad lapsed olid õnneks heas vormis.

Ma ei tea, kas see on seoses kellakeeramisega kaasnenud hämarusega või sellega, et inimene ongi loodud talvel rohkem puhkama - igatahes Riinu magab jälle lõunaund, vähemalt kodus. Ma juba jõudsin harjuda sellega, et ta ei maga, nüüd harju jälle ringi... :)

Jota ja Põhhuu

Ma pean lugema õppimisest veel ühe postituse tegema...

Nimelt on Riinuga selline veider lugu, et tundub, et ta õpib enne kirjutama, kui lugema.

See oli umbes aasta tagasi. Me olime lõdvalt lihtsamaid tähti vaadanud ja mõnda kirjutanud. Talle meeldib kirjutada. Ja siis ühtäkki - otsekui välk selgest taevast - kirjutas ta ühel heal päeval oma nime, täiesti veatult. Mina ei teadnud, et ta neid tähti üldse tundiski, rääkimata oskusest neid kirjutada! See oli mulle ikka paras üllatus.
No ja nüüd on ka nii, et kirjutamine on talle lihtsam kui lugemine. Tänagi otsis ta ise kõik paberid ja pliiatsid välja ja muudkui kirjutas, igasugu tähti läbisegi ritta ja muid sõnu ka. Ikka omal algatusel, pärast lihtsalt näitas, et "Näe, ma kirjutasin PIPI". Siis tahtis Pikksukk ka kirjutada, siis me koos häälisime ja tema selle järgi kirjutas, üsna hõlpsalt. Aga kokku lugeda ta seda muidugi ei oskaks. Pipi on muidugi üsna lihtne sõna, aga varem pole me seda iial kirjutada proovinud. Mul on tunne, et tal võib mingi eritüüpi mälu olla?
Kui seda siin loeb keegi, kel lapsed juba suuremad ja/või lugeda oskavad, siis ma oleks küll mingi tagasiside eest tänulik. Kas see on tavaline või pigem ebatavaline?

Lugemise koha pealt olen ma ka natuke ise kimpus.
Nimelt: kuidas õpetada lugema sõnu, milles sisalduvad tähed, mida üksikult häälitakse teistmoodi, kui silbis või sõnas?
Nt "J" - see on ju "jott". No aga kui sul on sõna "JA" - siis tuleb ju "JOT-A" - JOTA!
Või võtame P-tähe. Kuidas seda öelda? Ikka "põhh" või siis "pee", no ei saa ju muudmoodi.
Ja kui siis lapsel on sõna "PUU", siis ta loeb ja saab "PÕHHUU".
Kuidas te seda teete???


Aga lõppu lisan pildi meie paar päeva tagasi valminud loomaaiast, põhiliselt küll mu enda meisterdatud, aga lapsed aitasid ka! Eriti joonistustega ja tikkude murdmisega ja vajalike osade valimisega!

Kes mida õpib

Üritasime täna jälle natukenegi Riinuga tähti õppida. Aga tee, mis tahad, lasteaiapäevaõhtuks on päevaund mittemaganud laps juba täiesti vastuvõtmisvõimetu. Ja varem polnud meil aega, sest ilusa ilma puhul pidi ju õues olema...
Igatahes, kui ma olin talle esimese sõna puhul umbes 15 korda K-tähte ette öelnud ja ta selle 2 sekundi pärast joonelt unustas, ei jäänud muud üle kui klotsid kokku pakkida.
Sel nädalal meil see asi ei edene üldse. Ilmselt vaja väike paus teha.

Ise õppimise asemel hakkas siis Riinu hoopis Pärtlit hüppama õpetama. Sulghüpet. Seda kahe jalaga korraga üles hüppamist. Muidugi on Pärtel seda palju batuudil harjutanud, aga täna tuli tal siis esimest korda ka kõval pinnal hüppamine välja. Nad olid väga uhked - nii õpetaja kui ka õpilane - ja muudkui kargasid. Nagu Ruu ja Tiiger Puhhi raamatus.

Nii et polnud see päev nii untsus midagi :)

Vestlused Maa arengust ja evolutsioonist

Eile hilisõhtul maalt tulles, autosõidu ajal jäi Pärtel magama, ent Riinuga arenesid meil päris keerulised vestlusteemad.
Näiteks uuris ta, kuidas on saared tekkinud. Minule kui loodusgeograafile oli see õnneks üsna kerge seletada ja ta sai väga hästi aru ka. Ise kohe kordas üle: "AA, see on siis nii, et igasugune merepõhi on kunagi maa olnud?" Väga terane ju. Aga siis uuris, et kas inimesed uppusid ära, kui meri peale tuli. Ma siis seletasin, et see käis kõik väga aeglaselt, aga et siis veel tegelikult inimesi ei olnudki. Nii jõudsime evolutsiooni teemani.
Oma vanema (pool)venna Mats Oskari mõjul teab Riinu hoopis seda, et Jumal lõi inimese...
Mina siis tulin lagedale enam tuntud teooriaga selles küsimuses. Noh, et algul polnud üldse midagi ja siis tulid õige väikesed elukad jne. Kuni selleni välja, et ahvid on meie sugulased ja et meie esivanemad on ahvid. Sõna "esivanemad" ei ütle talle küll midagi. See oli juba märksa keerulisem seletada. Igatahes natuke sai ta aru, aga natuke ei saanud ka, sest nüüd ta väidab, et me oleme kõik kunagi ahvid olnud. Mis on üldises mõistes muidugi õige, aga kui ta siis kinnitab, et "mina olen ka kunagi ahv olnud", siis see pole enam päris õige. Ja seda me ei saanudki päris selgeks. Siin on ilmselt mingit piltmaterjali abiks vaja, siis peaks aru saama küll.

Lapsevanemaks olemine on ikka paras väljakutse:)
Aga nii hirmus huvitav ja armas ka!

Veel Horvaatia pilte /// More pictures of Croatia

Muljeid ma enam ei kirjuta, panen lihtsalt pilte.


Tee meie maja juurest randa, puhkehetk ühel paljudest pinkidest.
On the way to beach.


Vrboska linna pizzerias lõunatamas. Pärtel magab taamal vankris.
Having pizza in the pizzeria of Vrboska (a town on Hvar).









Hvari linna tänavad.
The stone streets of the town of Hvar.






Vrboska linna mänguväljakul.
On the playground of Vrboska.




Spliti mänguväljaku megabatuudil.
Playground in Split.

Suur poiss

Mul on juba tükk aega tunne, et ma tahaks Pärtlist ühe kiitva postituse teha.
Sest ta on märkamatult nii suureks ja nii tubliks kasvanud!
Kerge pole temaga olnud.
Aga nüüd juba peaaegu on!

Nimelt: Esiteks, Pärtel sööb kenasti ise, ja juba ammu. Riinut toitsin vähemalt 2 aastat mina, ta lihtsalt ei söönud muidu midagi.
Teiseks, Pärtel läheb alati rõõmsalt magama. Tarvitseb vaid öelda, et lähme vaatame, kus su unemõmmid on (kaisumõmmi ja mõmmidega tekk), kui juba ta ongi voodis. Ning voodis olles püsib ta üldjuhul kenasti teki all, ei tõuse püsti ega tee muid vigureid. Sipleb ja vähkreb küll, aga muud mitte. Vahel natuke laulab.
Uus, eriti edukas areng on see, et ta jääb nüüd ise õhtuti ise magama. Ma natuke laulan ja silitan ja siis soovin head ööd ja lähen teise tuppa. Ja varsti ta magabki! Olen seda ka varem proovinud, aga siis polnud Pärtel valmis: iga mu äraminek päädis kõva kisa ja kurbliku nutuga. Aga nüüd on ta valmis ja mul on hea meel, et jälle üks asi nii rahulikult ja sujuvalt korras.
Kolmandaks on ta Riinu lastehoius nii ära harjunud, et minu mõned ärakäimised pole probleemiks. Vastupidi, hommikuti Riinut lastehoidu viies on Pärtel esimene, kes nõuab riidest lahti ja mängima. Igatahes mind ta seal taga ei nuta, need mõned korrad, kui ta on seal ilma minuta olnud. Eks see tuleneb ka sellest, et me oleme seal väga palju koos olnud. See on juba nagu teine või kolmas kodu. Hetkel pigem teine, sest Setumaal me nüüd külmaga enam palju ei käi...
Neljandaks, tal on tekkinud teatud püsivus, mis eekätt väljendub huvis klotsitorni ehitamise vastu. Ta on selles tõega osav! Täitsa uskumatu, kui hästi ta neid laduda oskab. See on esimene asi, mida ta teeb pikalt ja huviga.
Viiendaks - ja seostub jällegi konstruktiivsusega endise destruktiivsuse asemel - laseb ta meil Riinuga nüüd natuke ka Riinu-asju teha. Nt puslet panna. Ta muidugi tahab ka, aga põhimõtteliselt kuulab, kui keelata või paluda. Samuti saame nüüd klotsidest sõnu teha, ilma et Pärtel kohe kõik laiali lõhuks. Ta pigem tahab ka kogu aeg tähti juurde panna :)

Mingi mõte oli veel, aga see ei tule hetkel enam meelde.

Õpime lugema!

Riinu õpib tähti ja lugema. Kõik tähed veel päris selged pole. Mõne üle tuleb tükk aega mõelda ja mõni ei tule vahel meelde. kõige raskem on T-täht. No ei jää meelde! Sama lugu oli tükk aega K-tähega.
Katsume viimasel ajal pisut regulaarsemalt täheklotse sihipäraselt kasutada.
Umbes 4-tähelised sõnad loeb Riinu juba päris kenasti kokku. Vahel muidugi ei lähe väga libedalt.

Näiteks eile.
Kirjutasin sõna "MART". ta loeb: M-A-R-T - MART!
Lisasin ühe A ja saime kenasti MARTA!
Aga siis: "PART". Loeb: P-A-R-T - MART!
Mina: Ei, vaata, see esimene täht on ju P.
Riinu: jaa, P! P-A-R-T - MART!
Prrovime veel. Ja ikka tuleb MART...

Ja sõna ISA luges ta miskipärast kokku nii, et tuli "SAI".

Igatahes teeb harjutamine meistriks. Aga meistriks saada pole esialgu eesmärk, nii et võtame asja pigem vabalt, mängeldes. Aga seda on kindlasti näha, et kui harjutada, siis hakkab ikka järjest paremini välja tulema küll.

Aga Horvaatias oli meil kaasas üks väikelaste matemaatikavihik. Riinule täitsa meeldis, aga tundub, et matemaatika on suures osas üks pähetuupimise värk. Mingeid märke sellest, et ta saaks kiiresti ja loogiliselt aru, et 1+2=3, küll ei ole :)
Ega vist ei peagi?
Selle pildi peal ta teebki parasjagu oma matemaatikat, mis seisnes küll suuresti joonistamises :)

Ilus

Mardi tehtud fotod.
Mart's photos (Setomaa).

Croatia: continued

See postitus on inglisekeelne, aga teen piltidele eestikeelsed allkirjad juurde! Nii et vaadake ikka.



The way to the beach.
Tee meie randa.
****************************************************

Apparently I don't have the time to write everything about the journey in 2 languages...
So I'll be short and just try and get something written.

We spent the whole week on the island of Hvar, where we rented a studio-apartment on the seaside street with excellent views to the sea and all the traffic there. The pictures illustrating the place are in the Estonian post a few posts ago :)

We took it really easy and slow, since it's not that easy with two small children , especially Pärtel, who is a crazy-crazy man and needs constant stimulation and hates driving (unless he can drive).
So we just walked to the beach (pebble beach) and back. We made meals and ate ice-cream. We watched the boats and ships of all kinds. We climbed o the cliffs until all bloody: ) (Well, just Pärtel, but all he wanted to do was climb-climb-climb and run-run-run). Being Pärtel is not at all easy. It's living on an edge, constantly. So every day he would occasionally drive all others crazy, too, if he didn't get enough sleep and was whining and whining...
But I think all in all, he too enjoyed this trip!


Climbing on the cliffs.
(I had to hold Pärtel's hand at all times, because it was actually rather dangerous and could only make photos when I was sure he would sit still for the next 10 seconds...)

Kaljudel ronimas. Laste meelistegevus.
(Kuna ma pidin kogu aeg Pärtli käest kinni hoidma, sest see oli kaunis ohtlik seal, siis sain pilte teha vaid hetkel, kui ma sain kindel olla, et ta vähenalt 10 sekundit paigal istub...)

******************

The water was actually quite cold. I went swimming all days, Riinu went the first days and Pärtel and Mart did not go at all. I got sun-burnt, the rest of the family only turned a little bit more brownish. But compared to Estonia, it was a true summer! Exactly what we needed and what we looked for.


Our beach, located some 400 meters away from our apartment.
Meie rand, mis asus meie korterist umbes 400 m kaugusel.


Pärtel was not much of a beach-person. Maybe it was because it was stony and it hurt (although he had his beach-shoes). And the water was cold and the sun was hot. He preferred walking around. So we walked around a lot.

Pärtel polnud eriline rannainimene. Võib-olla oli rand liiga kivine ja tal oli valus (ehkki tal olid spets rannakingad jalas). ja vesi oli külm ja päike kuum. Igatahes meeldis talle hoopis ringi jalutada. Nii me siis kõndisimegi päris palju.


And here is sweet little Riinu who is so easy to travel with because she is fine with almost anything. Beach? - OK! Walk? - OK! Climb the cliffs? - Yes!!!
Although she was really content with almost anything and is a super-kid, she especially enjoyed climbing, too.

Ja siin on väike leplik Riinu, kellega on nii kerge reisida, sest ta on peaaegu alati kõigega nõus ega virise üldse. Siiski meeldis ka talle üle kõige kaljudel ronida.

Uued sõnad

Pärtel on vahepeal mõned uued sõnad suhu saanud.
Enamjaolt seostuvad need söögiga.
"ala" (pehme "l") on kala.
"iim" on piim.
"äätis" on jäätis.
"bäi" või ka "õi" on "või".

"bäbä" on käbi. Mina olevat väiksena öelnud "babi".

Auto on endiselt "trrrr".

Imelikud isud

Ärge nüüd pealkirjast teab mida arvake, keegi meist siin rase pole (rasedatel on teatavasti kõige imelikumad isud).
Tahtsin kirjutada paari sõnaga laste toidueelistustest.
Pärtel on juba pikemat aega toidu suhtes üsna peps. Keedetud kartulit ta ei söö, välja arvatud supis. Aga tavalist, toidu kõrvale keedetud kartulit - mitte üks amps.

Mõlemale lapsele meeldivad väga riis ja makaronid, peenemalt öelduna pasta. Mingeid lisandeid nad tavaliselt ei taha, aga ma ikka panen veidi. Umbes nii, et esimene ports koos lisandi või kastmega ja siis edasi niisama. Paljast keeduriisi sööb eriti Riinu ikka päris suurtes kogustes. Riinul käivad aegajalt hoogsöömise puhangud. Mõnd toitu sööb ta vahel nii palju, et ei usuks, kui ei näeks. Eriti muidugi makarone ja riisi, aga vahel ka mõnd muud asja, nt putru või müslit.
Absoluutne koguperelemmik on tatrapuder. Mina teen tatraputru suures ahjus, pikki tunde hautatuna.

Aga sel nädalavahetusel hämmastasid nad mind kahe asjaga.
Kõigepealt tavaline kalasupp, lõhest või forellist, ma ei teagi enam, mis mul seal sügavkülmas oli. Ma olin üsna kindel, et Pärtel niikuinii ei söö, ta vahel sööb kala ja vahel mitte. Aga tema hakkas supist kalatükke välja õngitsema ja neid endale suhu toppima. Kui oma supist sai kala otsa, otsis minu taldrikust edasi. Ja siis ma tõstsin talle kaks korda juurde ja ta sõi kõik ära, isegi kartulid.

Täna aga olin teinud ahjus kõige tavalisemat odrakruubiputru. Veidi praetud sibulat juurde. Ja enne, kui roog taldrikutele jõudis, olid lapsed mul poole pannilt ära söönud. Kui Riinu oli ka taldrikult kõik ära söönud, siis ta ohkas õndsalt ja lausus" Emme, sa oled kõige parem kokk!" Kruup ja sibul. Ilmselt aitas tühi kõht ka omajagu asjale kaasa, aga ikkagi...

Aga eks see ole vist teada tõde, et lapsed eelistavad lihtsaid maitseid. Ma nii väga tahaks vahel proovida midagi erilisemat teha, aga siis võin kindel olla, et pean lastele, vähemalt Pärtlile, eraldi söögi tegema. Sest tema ei söö meil ka mingeid salateid, ei köögivilja ega külma salatit, ei makaroni- ega kartulisalatit. See-eest sööb ta vahel salatite koostisosi enne nende kokkusegamist.

Horvaatia: sinna ja tagasi, kohapealset ka

Praha lennuvälja lounge's lennukeid vaatamas. Pärtel pidi seal erutusest täitsa hulluks minema. Nii palju lennukeid! Umbes iga 3 minuti tagant mõni tõusis või maandus. Ja meie aga vaatasime ja ootasime.

*****************************************

Mõlemad reisipäevad olid meil hirmus pikad. Mis seal ikka takkajärgi targutada, see lihtsalt oli seekord nii. Minekupäeval äratus kell 4 hommikul Tallinnas, kohale Hvari saarele ja kotid maha saime ca kell 18.30 kohaliku aja järgi.
Tagasi kojusõitu alustasime äratusega kell 6.30 (meie aja järgi 7.30), Tallinnasse vanaema juurde saime kell 01.30 öösel...
Kõige raskem oli vist minul, siis Pärtlil. Minul on selle magamisega nagu on, kord uni tuleb ja siis jälle mitte. Üsna pidev üleväsimus. Reisipäeval niikuinii magada ei saa. Samuti kerge unega Pärtel magas ainult paar lühikest und mõlemal päeval, Riinu ei maganud tagasitulekupäeval üldse. Et ta ka niimoodi vastu peab! Ainult mitte magada, see on tema moto!

Sõidud olidki need, mida eelneva kogemuse põhjal kõige enam kartsime. Tegelikult läks kõik hulga paremini, kui me kartsime ja milleks valmis olime. Pärtel ei kisanud sugugi, eks natuke vingus ikka, aga üldiselt oli ta äärmiselt tubli. Riinust me ei räägigi, temaga võiks või maailma otsa sõita.

Sellegipoolest loobusime oma esialgsest plaanist olla umbes pool aega ühe koha peal ja siis sõita laeva-bussi kombinatsiooniga edasi teisele saarele ja leida seal mingi koht. Leidsime, et sõit on ikka piisavalt raske meile endilegi ja oleks mõistlik sellest loobuda. Nii jäimegi terveks nädalaks ühte kohta, ühte majja, ühte korterisse pidama ja oleme oma otsusega väga rahul. Milleks närveldada ja lastele stressi tekitada? Käia ja näha jõuab hiljem ka, siis kui lapsed juba suuremad.
Me ju läksime ennekõike PUHKAMA, mitte linnukesi kirja saama.

Samuti loobusime plaanist rentida üheks-paariks päevaks auto ja sellega saart avastada. Bussireisil Vrboska linna tuli meil meelde, millised need teed seal on. Buss sõitis seda 30 km umbes tund aega, ettevaatlik ja sealsete teedega mitteharjunud Mart oleks seda kindlasti sama kaua teinud. Teed on kitsad, käänulised, üles-alla, põõsa taha, tunnelisse, kalju serval. No ja mida need lapsed sest saanud oleks? Ainult paha tuju ja oksehood. Garanteeritud. Kuidas hoida Pärtlit terve päeva, väikeste peatustega autos kinni? Lapsepiinamine! No milleks?
Ja jällegi, oleme oma otsusega väga rahul. Selle asemel võtsime vabalt, magasime palju ja lihtsalt olime. Midagi erilist tegemata-nägemata. Küll jõuab ka autoga ringi sõita. Kunagi. Ükskord. Üks teine kord.


Elasime niisis Dalmaatsias, Hvari saarel Hvari linnakeses mereäärsel tänaval hunnitu vaatega merele, saartele, kivisele rannale. Meie "stuudio-korter" asus meie mõistes 2., nende mõistes 1. korrusel. St pidi trepist üles ronima. Meil oli suur-suur veranda ja korteris magamistuba ja kööktuba, õigemini pigem kööginurk. Otse veranda all on pisike tänav ja siis kohe väike merre kukkuv kaljuriba ja siis meri.

Nüüd pildid meie elamisest.


Otse ees oleva triibulise kardina taga on meie toa uks.

Vaade ukse juurest veranda ja mere poole.

Vaated verandalt:





Pea igal kellaajal möödus meie akna alt mõni veesõiduk, olgu see siis kalalaev, praam, kiirlaev, paadikökats, pisike purjekas, uhke kruiisipurjekas või kruiisilaev, lõbusõidulaev või taksopaat.
Pärtlile meeldisid nad kõik. "Kodus" olles tahtiski ta põhiliselt kõõluda veranda äärel, soovitavalt kellegi süles, et paremini näha oleks ja muudkui vaatas. Muidugi Pärtli moodi kuraasikalt, emotsiooniga, hüüdega, kättevehkimisega, prr-prr-põristades, innukalt kõigile näidates ja kõigilt samasugust kaasaelamist oodates. Aga need paadid-laevad olid tõesti vahvad vaadata.

Siit läheb Jadrolinja ("Aadria liinid") praam, mis küll Hvari sadamas ei peatu, vaid sõidab hoopis Splitist Stari Gradi, mis asub ka Hvari saarel, aga veidi eemal. Küll aga sõidab ta Hvari lahest läbi.


Ja siin on üks vapustavalt uhke 5-mastiline luksuspurjekas. See pidi kuus paar korda käima. Ilmselt mingi liinikruiis. Sihuke peenem värk. Aga väga ilus. Hingemattev.

Vacation in Croatia: an introduction

We are now back from our vacation on the Hvar Island, Croatia.



7 days on the paradise beach.
7 days filled with sun and sea.
Ice-creams and pizza.
109 photographs of the vacation.
Lots of emotions and thoughts.

I hope to get time eventually to share some these memories with you.

Horvaatia: sissejuhatus

Me oleme nüüd Horvaatiast tagasi.


7 päeva imekaunis paradiisirannas. Ehkki see rand on täiesti kaljune-kivine.
7 sulnist suvepäeva.
Jäätised ja pitsa.
109 suvist reisifotot.
Lugematult palju emotsioone.

Osa neist hakkan teiega jagama nii, kuidas aega saan.