reede, 3. oktoober 2008

Horvaatia: sinna ja tagasi, kohapealset ka


Praha lennuvälja lounge's lennukeid vaatamas. Pärtel pidi seal erutusest täitsa hulluks minema. Nii palju lennukeid! Umbes iga 3 minuti tagant mõni tõusis või maandus. Ja meie aga vaatasime ja ootasime.

*****************************************

Mõlemad reisipäevad olid meil hirmus pikad. Mis seal ikka takkajärgi targutada, see lihtsalt oli seekord nii. Minekupäeval äratus kell 4 hommikul Tallinnas, kohale Hvari saarele ja kotid maha saime ca kell 18.30 kohaliku aja järgi.
Tagasi kojusõitu alustasime äratusega kell 6.30 (meie aja järgi 7.30), Tallinnasse vanaema juurde saime kell 01.30 öösel...
Kõige raskem oli vist minul, siis Pärtlil. Minul on selle magamisega nagu on, kord uni tuleb ja siis jälle mitte. Üsna pidev üleväsimus. Reisipäeval niikuinii magada ei saa. Samuti kerge unega Pärtel magas ainult paar lühikest und mõlemal päeval, Riinu ei maganud tagasitulekupäeval üldse. Et ta ka niimoodi vastu peab! Ainult mitte magada, see on tema moto!

Sõidud olidki need, mida eelneva kogemuse põhjal kõige enam kartsime. Tegelikult läks kõik hulga paremini, kui me kartsime ja milleks valmis olime. Pärtel ei kisanud sugugi, eks natuke vingus ikka, aga üldiselt oli ta äärmiselt tubli. Riinust me ei räägigi, temaga võiks või maailma otsa sõita.

Sellegipoolest loobusime oma esialgsest plaanist olla umbes pool aega ühe koha peal ja siis sõita laeva-bussi kombinatsiooniga edasi teisele saarele ja leida seal mingi koht. Leidsime, et sõit on ikka piisavalt raske meile endilegi ja oleks mõistlik sellest loobuda. Nii jäimegi terveks nädalaks ühte kohta, ühte majja, ühte korterisse pidama ja oleme oma otsusega väga rahul. Milleks närveldada ja lastele stressi tekitada? Käia ja näha jõuab hiljem ka, siis kui lapsed juba suuremad.
Me ju läksime ennekõike PUHKAMA, mitte linnukesi kirja saama.

Samuti loobusime plaanist rentida üheks-paariks päevaks auto ja sellega saart avastada. Bussireisil Vrboska linna tuli meil meelde, millised need teed seal on. Buss sõitis seda 30 km umbes tund aega, ettevaatlik ja sealsete teedega mitteharjunud Mart oleks seda kindlasti sama kaua teinud. Teed on kitsad, käänulised, üles-alla, põõsa taha, tunnelisse, kalju serval. No ja mida need lapsed sest saanud oleks? Ainult paha tuju ja oksehood. Garanteeritud. Kuidas hoida Pärtlit terve päeva, väikeste peatustega autos kinni? Lapsepiinamine! No milleks?
Ja jällegi, oleme oma otsusega väga rahul. Selle asemel võtsime vabalt, magasime palju ja lihtsalt olime. Midagi erilist tegemata-nägemata. Küll jõuab ka autoga ringi sõita. Kunagi. Ükskord. Üks teine kord.


Elasime niisis Dalmaatsias, Hvari saarel Hvari linnakeses mereäärsel tänaval hunnitu vaatega merele, saartele, kivisele rannale. Meie "stuudio-korter" asus meie mõistes 2., nende mõistes 1. korrusel. St pidi trepist üles ronima. Meil oli suur-suur veranda ja korteris magamistuba ja kööktuba, õigemini pigem kööginurk. Otse veranda all on pisike tänav ja siis kohe väike merre kukkuv kaljuriba ja siis meri.

Nüüd pildid meie elamisest.


Otse ees oleva triibulise kardina taga on meie toa uks.

Vaade ukse juurest veranda ja mere poole.

Vaated verandalt:





Pea igal kellaajal möödus meie akna alt mõni veesõiduk, olgu see siis kalalaev, praam, kiirlaev, paadikökats, pisike purjekas, uhke kruiisipurjekas või kruiisilaev, lõbusõidulaev või taksopaat.
Pärtlile meeldisid nad kõik. "Kodus" olles tahtiski ta põhiliselt kõõluda veranda äärel, soovitavalt kellegi süles, et paremini näha oleks ja muudkui vaatas. Muidugi Pärtli moodi kuraasikalt, emotsiooniga, hüüdega, kättevehkimisega, prr-prr-põristades, innukalt kõigile näidates ja kõigilt samasugust kaasaelamist oodates. Aga need paadid-laevad olid tõesti vahvad vaadata.

Siit läheb Jadrolinja ("Aadria liinid") praam, mis küll Hvari sadamas ei peatu, vaid sõidab hoopis Splitist Stari Gradi, mis asub ka Hvari saarel, aga veidi eemal. Küll aga sõidab ta Hvari lahest läbi.


Ja siin on üks vapustavalt uhke 5-mastiline luksuspurjekas. See pidi kuus paar korda käima. Ilmselt mingi liinikruiis. Sihuke peenem värk. Aga väga ilus. Hingemattev.

2 kommentaari:

Tanel ütles ...

Laevad ja purjekad on lahedad jah. Mul tuli meie pere Pärnu puhkus meelde. Mis ja kus te seal sõite? Pärnus sai praetud koha, seda mäletan väga hästi. :P

Helen ütles ...

me sõime tavaliselt oma "kodus", mingit kiiret rooga, pakisuppi või makarone või riisi või saia vms. Ühe korra lasime peremehel endale kala (salpa) grillida ja ühe korra käisime pitsat söömas.
Aga Pärnu koha tuleb mul kah meelde...