Üritasime täna jälle natukenegi Riinuga tähti õppida. Aga tee, mis tahad, lasteaiapäevaõhtuks on päevaund mittemaganud laps juba täiesti vastuvõtmisvõimetu. Ja varem polnud meil aega, sest ilusa ilma puhul pidi ju õues olema...
Igatahes, kui ma olin talle esimese sõna puhul umbes 15 korda K-tähte ette öelnud ja ta selle 2 sekundi pärast joonelt unustas, ei jäänud muud üle kui klotsid kokku pakkida.
Sel nädalal meil see asi ei edene üldse. Ilmselt vaja väike paus teha.
Ise õppimise asemel hakkas siis Riinu hoopis Pärtlit hüppama õpetama. Sulghüpet. Seda kahe jalaga korraga üles hüppamist. Muidugi on Pärtel seda palju batuudil harjutanud, aga täna tuli tal siis esimest korda ka kõval pinnal hüppamine välja. Nad olid väga uhked - nii õpetaja kui ka õpilane - ja muudkui kargasid. Nagu Ruu ja Tiiger Puhhi raamatus.
Nii et polnud see päev nii untsus midagi :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Ma üldse imestan, et see tähtedeõppimine teil nii IN on. Kuhu kiiret?
Nojah, ma avastasin enda pealt, et tähtedega mängud oleksid mulle palju mugavamad (:P), kui värvidega plätserdamine või muidu sodistada laskmine, aga kui huvi pole, las ta siis olla...
tead, see on natuke sotsiaalne surve...
Ma pidevalt võitlen iseendaga, et kas on õige aeg või mitte. Ta tegelikult tunneb huvi asja vastu küll, ikka täitsa tõsiselt. Sundinud pole ma kunagi ja vahepeal jäi päris mitu kuud vahele, kui pea üldse midagi ei teinud...
Aga noh, mina olevat viiesena lasteaias teistele ette lugenud. Lugeda osata on ju tegelikult tore!
Haa, mina õpetasin 5-aastaselt teisi lugema:D
Mu lapsed ei käi minu jälgedes, vähemalt mitte pojad.
Siimul käivad aeg-ajalt "hood" peal, eks me siis jälle jupikese proovime. Tähed ei jää talle üldse ruttu meelde, isegi kui teisipäeviti Etv2 näitab "Mõmmi aabitsat", korrutame me seda õpitud tähte nädalaid ja nädalaid.
Sotsiaalse surve suhtes olen mina täielikult immuunnne.
Postita kommentaar