Meie jõulud

Väike jõulujärgne ülevaade meie tegemistest.

Jõulupidusid oli igat sorti. Riinu on just selels kõige mõnusamas jõuluvana-fännamise eas, Pärtel veel pisut pelgab, aga samas on väga huvitataud ja elevil temagi.

Päris jõuluõhtu veetsime traditsiooniliselt maal vanavanemate juures. Seal külastab meid alati ka jõuluvana. Seekord oli hästi tore ja sõbralik jõuluvana, ehkki rääkis natuke segaselt :)

Jõuluvana ootamise ajal, peale ränkrasket jõulusööki, laulame tavaliselt ümber kuuse jõululaule. seekord tuli vana nii kiiresti, et me suurt laulda ei jõudnudki...

Jõuluvana on midagi nii imepärast, nii võõrast, nii ebamaist, et võtab täiskasvanudki kõhevile. Sa tead ju küll, kes seal punase kuue all ja valge habeme taga peidus on, aga ikkagi - imidžimuutus on nii täielik, et natuke usud, et ta tulebki Lapimaalt. Ehkki tegelikult ju tead, et see on vaid vanaisa või onu Jüri või oma mees... Seekord langes liisk Jürile.

Pildid ka:

Ootamine:





Ta tuligi! Süütame küünlad.



Riinu loeb luuletust. Riinul on äärmiset hea ja selge diktsioon, teda on lausa lust kuulata.





Lõpuks jõuluvana koos kohalike lastega. Ma kartsin, et Pärtel ei soostu talle sülle istuma, ta on sellistes situatsioonides üsna emmekas, aga ta võttis Riinu kingituse käppa ja läks lahkelt.
Ainus poiss selles kambas!

Intensiivne

Lastest ja elust lastega ka natuke.
Polegi ammu kirjutanud.
Elu on olnud jõulueelset sebimist täis, ükskõik kui rahulikult ka püüaks seda võtta. Ikka on kusagil mingi üritus või vaja midagi otsida või osta või ette valmistada. Täitsa tüüpiline. Õnn on muidugi see, et ma ei pea samal ajal kusagil kellast kellani tööl käima!

Tahtsin kirjutada meie üliintensiivsest nädalavahetusest.
Meie peres on need puhkuseasjad natuke pea peale pööratud. Nädalavahetused ja suvepuhkused on meil tavaliselt nii intensiivsed, et mina puhkan sügiseti (välja suvepuhkusest) ja nädala alguses (välja nädalavahetusest). Eks vahel on natuke rahulikum ka, aga sel möödunud nädalavahetusel oli möllu jälle kõvasti.

Hakatuseks oli laupäeval ju Mardi sünnipäev. Seda ei saanud ju ometi igapäevase pudruga alustada, nii et tegin igasugu hõrgutisi (muuhulgas Mardile kausitäe praesibulat) ja tort oli ka.
Lõuna paiku ootas meid Värska, kus toimus leelo-teemaline ümarlaud. Oma sotsiaalsete ja tööalaste rollide ja kohustuste tõttu oli üsna loomulik, et me sinna läksime. Mitte sunnist, vaid ikka huvist.
Lapsi meil kusagile jätta ei olnud, seega pakkisime aga kogu pere ja pool elamist kaasa (tekid, padjad, madratsid lastele muuhulgas). Seto üritustel on see hea omadus, et lapsi seal tolereeritakse. Alati on sellistel üritustel mõned lapsed ka. Seekord olid meie omad ainsad.
Kuidas see siis välja nägi?
Peeti ettekandeid, arutelusid. Riinuga oli lihtsam, tema suudab püsivalt tegeleda nt värviraamatu värvimisega, plastiliiniga või arvutist filmi vaatamisega. Pärtel jooksis lihtsalt ringi. Kui väga ülemeelikuks läks, sai kõrvalruumi minna. Kuidagi saime ikka hakkama. tegelikult olid mõemad lapsed VÄGA tublid. Ma olen näinud küll lapsi, keda ei ole võimalik sellistes situatsioonides ohjeldada. Meie omasid on. Nad saavad aru, isegi Pärtel, kui rahulikult seletada ja natuke aidata kaasa meelelahutuse leidmisele. Õnneks ei kestnud üritus tervet päeva, sest juba pool 7 oli õhtusöök, peale mida otsustasime ära proovida, mida on pakkuda Värska veekeskusel.
Mulle meeldis, rohkem kui Tartu Auras. Aura on liiga suur. Värska on mõnus, hubane, soe, peresõbralik. Aurasse pole ma veel julgenud kahe lapsega üksi minna, seevastu Värskas saaks hakkama küll. Hästi nauditav oli. Eks mõned puudused ole sealgi. Torusid seal pole, aga selle üle on mul ainult hea meel, sest mina neid torusid nautida ei oska - vesi läheb ninna ja suhu ja silma, aga Riinu hirmsasti tahab. Nii et ses mõttes on Värska ka super! Elagu toruvaba veekeskus!

Ega me seal kuigi kaua ei olnud, juba pool 10 jõudsime iloõdagule, kus tantsiti ja tralliti ja lapsed lustisid ja sõbrad said sünnipäevatorti.

Peale 11 saime lõpuks Sommerisse magama.
Tõrrepõhjaline seto meestelaul kõrvaltoast saatis meie und umbes poole ööni.

Hommikul algasid ettekanded kell 9. Mart siis läks kuulama ja mina valvasin laste und. Aga enne 9 olid nad juba kõpsti üleval. Sõime siis rahulikult hommikust ja pakkisime oma elamise jälle kokku.
Too teine päev pakkus meile sisuliselt rohkem huvi, aga lapsed olid väsinud. Ei saa neid siinkohal ka selles süüdistada. Nii et seto teadusesse puutuvad probleemid ja päevakohalised arutelud mattusid minu jaoks pidevasse korraldamisse selleks, et vingu võimalikult vähe oleks. Riinuga oli muidugi jälle kergem, aga Pärtel ei lasknud minust enam üldse lahti. Kusagil poole hommiku pealt läksime hoopis õue ja siis oli väga mõnus. Mängisime Värska lasteaia mänguplatsil, mis on hästi mõnus koht! Seal lasteaias võiks lapsed küll käia! Lund sadas natuke ja hästi tervistav ja lõõgastav oli olla. Mart käis samal ajal suusatamas.
Mingil hetkel pidime tagasi sisse minema, lastel kõik riided ära vahetama (sest lumi oli väga märg), samal ajal valmistudes Setomaa raamatu esitluseks. Igatahes kulges minu sõnavõtt esitlusel nii, et Pärtel klammerdus mulle puusale (ega tahtnud midagi teada isast ja teistest toredatest inimestest) ja nii ma seal, titt puusal, siis oma esimese setokeelse lühikõne pidasin.

Siis söödi veel võileiba, ja kuna laual oli suur kommitaldrik, siis Pärtel sõi ainult kommi.

Aga juba parajal lõunaajal lõppes üritus ära ja me tulime tagasi Tartusse. Kuna Värska ei asu väga kaugel, jäi laste autouni üürikeseks ja kõige hullem osa nädalavahetusest oligi õhtul kodus: ainult ving ja ving, üüratu väsimus. Kell kaheksa õhtul olid igatahes lapsed teki all ja mühissid magada.

Riinu magas tol ööl ligi 14 tundi, Pärtel umbes 13.

Nii et vahel elame niiviisi ka.

Tavaliselt siiski pigem rutiinselt, nii et lastekaitsel ei maksa nüüd väga erutuda.
Mulle endale oli seda vaheldust väga vaja.

Jätkan raamatulainel

Detsembrikuus ilmus üsna korraga kaks minu osalusega raamatut.


Esimene, paksem, on "Eesti maastikud".



See ligi 400-leheküljeline raamat, tõeline telliskivi, on kirjastuselt Tänapäev ja selle tutvustus, mille ma näpsasin Raamatukoi kodulehelt, on järgmine:

Sellel raamatul on pikk eellugu. Ajavahemikus 1999–2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud, eesmärgiks seati eelkõige väärtuste säilitamine, teatud juhtudel ka taastamine. Raamatu tekstid on kirjutanud valdavalt maavalitsuste töötajad, kuid maastike määratlemisel ja väärtuste leidmisel osalesid kohalikud kooliõpilased, valla- ja muuseumitöötajad, põllumehed ning inimesed, kelle jaoks see teema on oluline. Raamat «Eesti maastikud» sisaldab põhjalikke tekste, hulgaliselt fotosid ja kaarte, mis muudavad maastikus liikumise hõlpsaks kõigile, kes Eestimaaga lähemalt tutvuda soovivad.

Mina osalesin kahes etapis: alustuseks väärtuslike maastike määratlemisel Viljandi ja Põlva maakonnas (umbes aastail 2000-2002?), teiseks tekstide kirjutamisel Põlvamaa väärtuslike maastike raamatu jaoks. Needsamad juba ilmunud raamatu tekstid on koondanud ka sellesse raamatusse Põlvamaa osa all. Ma ei kirjutanud küll kogu Põlvamaa peatükki, aga päris suure osa sellest. Ja minu nimi on autorina kenasti paljude teiste autorite seas ka ära toodud.


Teine raamat on isiklikum.
Selle kohta olen ma ise koostanud sellise nupukese:

Hea meel on teada anda, et äsja ilmus trükist Setomaad käsitlev giidi käsiraamat kirjastuselt Ecce Revalia, kes koostabki giidi käsiraamatute sarja. Asjaolude kokkulangemisel sai minust selle raamatu toimetaja ning töö käigus ka kaasautor. Raamatu põhiautor ja koostaja on Tallinna ja Põhja-Eesti tegevgiid Kadri Tähepõld.



Raamatust endast ka: See on väga hea väikese formaadiga, tõeline taskuraamat. Spiraalköites, mis teeb selle praktilise kasutamise väga hõlpsaks - ei pea midagi raskuseks vajutama, et õiget lehekülge lahti hoida. Kes vähegi giiditööd teinud, teab, milline eelis on väikesel raamatul lahtiste paberite või suureformaadiliste raamatute ees. Kasutatud on tavaliselt paberist tunduvalt paksemat ja tugevamat paberit, mis jällegi aitab tööd hõlbustada. Ligi 200 lk-l on rohkem või vähem ülevaatlikult kirjas kõik, mis Setomaad puudutab. Keel ja meel, ajalugu, loodus, usk, kombed, majandus, rõivad, külad, kongressid ja palju muud. Eraldi peatükid käsitlevad konkreetseid huviväärsusi kõigis neljas Eestipoolses Setomaa vallas, lisaks mõned olulised kohad Vastseliina vallas ja kontrolljoone taga. Raamatu lõpus on ka praktilised nõuanded Setomaal reisijale. Lisades on huvitavaid, aga vähemtuntud tekste nt Petseri vägimehe ja Kiievi kultuse kohta.
Ehkki raamat on mõeldud eeskätt giididele, sobib ta kõigile, kes isepäi Setomaa vastu huvi tunnevad. Ja kes tahavad, et mahukas kirjandus Setomaa kohta oleks natukenegi ühte kohta kogutud. Julgen väita, et see on esimene ülevaatlik ja kõikehõlmav raamat, mis Setomaa kohta on kirjutatud. Suur pluss on see, et mahub tõepoolest suuremasse ridiküli või taskusse ära! Tekstid on kogutud eri allikatest, originaaltekste sedapuhku palju pole (mõned lõigud siiski).

Kui esimese raamatuga oli minu töö juba ammu tehtud, siis selle teise raamatu sain ma toimetada alles oktoobri lõpus, mis tähendas äärmiselt intensiivset novembrikuud. Töötasin päeval, öösel, lõunaune ajal ja üldse igal ajal.
Aga mul on hea meel, et sain selle raamatu kallla tegutseda. Ma sain ise nii palju targemaks. Ja ise sain veidi juurdegi kirjutada-koostada. Ma ise usun, et see on üks päris hea raamat. Puritaanselt lihtne, ilma ühegi pildi või skeemita, aga giidi jaoks asendamatu.

Toredad tööd ja kenad tulemused!

Kust tuli pilv?

Lasteraamatud on ilusad. Palju ilusamad kui täiskasvanute raamatud. Üha jälle ja jälle, kui kasvõi juhuslikult raamatupoodi satun, väljun sealt mõne planeerimata ostuga. Lasteraamatuga.

Selle raamatuga on aga nii, et selle kirjutas mu hea sõbranna Epp, kes oskab hästi nii kirjutada kui ka kirjastada, pidades kirjastust Petrone Print. Nii tuli raamat meie juurde hoopis isiklikumal moel.
Ja et Epp algatas blogimängu, otsustasin minagi seekord kaasa mängida, valides arvustamiseks just tema enda kirjutatud lasteraamatu "Kust tuli pilv?".



Epp Petrone ja Kamille Saabre (kes on joonistanud raamatu võrratud pildid) raamat on lugu ühest suvest, ühest päevast, ühest pärastlõunast. Tegelikult ma ei tea, kas tegevus toimub pärastlõunal või mitte, aga mulle tundub nii. See on jutt ühest lapsest, kes näeb imet juhtumas - kuidas pilv sajab maha ja kuidas sellest vanast pilvest saab uus pilv.

Esimene emotsioon, mis mind seda raamatut lugedes valdab, on turvatunne. Ehkki raamatut esimest korda lugedes, kui ma veel sündmustikku ei teadnud, oli ka natuke hirmu. Turvatunde tekitavad lihtsad laused, lapsepõlv, suured soojad pildid ja kinnitus, et "täna on veel suvepäev". Mitu korda, kui ma olen seda raamatut lugenud, olen end tabanud mõttelt : "Täna on ilus päev. Naudi seda aega, mis praegu on". Kuidagi on see mõte selles raamatus sügavalt sees. Kui ma seda oma lastele ette loen, tunnen, et tahan nende lapsepõlve veelgi ilusamaks teha. Õnnelik-olemine - seda õhkab minu jaoks see raamat ja annab olulise sõnumi edasi ilmselt just seetõttu, et õnnelikuks olemise õppimisel pole ma veel tippu jõudnud.

Kui me selle raamatu saime, lugesin ma alustuseks seda oma 4-aastase tütre palvel kolm korda järjest talle ette. Sel läinud suvel lugesime me seda raamatut lugematu arv kordi, kuni tekst hakkas pähe jääma, nii minule kui ka temale. Lugesime seda umbes nii:
Mina: Aga õhk on kuidagi raskeks läinud...
Riinu: just nagu kohe juhtuks midagi...
Mina: midagi hirmsat...
Riinu: või hoopis midagi ilusat?

Paus

Mina: sa ei tea.

Paus.

Veel meeldib Riinule see koht:
"Ainult sina tead, kust pilv tuli. Isegi linnud ei märganud teda, nii ametis olid nad oma vaidlemisega. Oh neid linde küll. Ja putukad porisesid omaette, oh neid putukaid küll."
Riinu ütleb siis alati, et oh neid linde küll ja oh neid putukaid küll.

Mulle endale meeldib hirmsasti see koht, kus maapind pärast vihma lõhnab. "Umbes nii, nagu lõhnab vanaisa - siis, kui ta õuest töölt tuppa on tulnud ja sind kallistab".
Selles kohas on minu jaoks igavesti täitumata unistus vanaisast, keda mul kunagi olnud pole. Mismoodi lõhnaks maavanaisa, kui ta mind kallistab? Ma ju ei tea... Küllap ta lõhnaks siis nii, nagu maapind pärast vihma! Mulla, kõdu, putukate ja porilombi järgi.

Ja pildid! Vat piltide ja värvidega siin koonerdatud pole! Piltide poolest on see täiesti ainulaadne raamat! Võimas, ilus, haarav, rohke, rikkalik, detailne, läbimõeldud. Kui järgi mõelda, on see vähemalt sama palju pildiraamat kui juturaamat. Mõned pildid on helged, mõned kirjud ja mõned natuke hirmsad. Minu lemmikpilt on see, kus esimesed päiksekiired läbi pilve tungivad ja kogu elamise jälle kergeks teevad. "Nüüd saab suure rinnaga helekollast õhku hingata."
Seda pilti võiks vaadata alati siis, kui elus raske hetk on. Peale vihma tuleb alati päike.

Teksti ja piltide vahekord ses raamatus on meie pere jaoks küll parim - kui muidu jõuab pisem ettelugemisest tüdida ja tahab juba järgmisel leheküljel olevat pilti vaadata, siis selles raamatus jätkub piltide vaatamist kauemaks - parasjagu nii kauaks, kuni juttu jagub.


"Kust tuli pilv?" on hea näide raamatust, mis on lihtne, aga samas mitmekihiline, kus on emotsioone iga lugeja jaoks. Küllap leiab igaüks siit oma moraali - näiteks selle, et ime nägemiseks tuleb vaid olla kohal ja avada silmad.

Oma maitse

Pärtlil on tekkinud omad muusikalise maitse eelistused unelaulude osas. Tavaks on saanud, et mõne laulu peale raputab ta pead ja ütleb rahulolematult "mkmmm". Ja ma ei saagi edasi laulda, sest ta kogu aeg segab. Tavaliselt leiame siiski lõpuks mõne laulu, mis talle sobib.
Võib-olla on see seotud selle võimsa tundega, mida ta on tunnetama hakanud - et tema võib muuta maailma. Et tema teod muudavad asjade käiku. Et temast sõltub midagi. Nii põnev ju katsetada, kuidas see toimib!

The Little Mermaid

When Riinu was about 1.5-2 years old, she got a present from my US host-parents: a DVD of the Little Mermaid. We tried to watch it, but she got so scared that started to cry. She still cried when we tried to watch it again at 2.5 years. And she did not want to see it at 3.5 years. At the age of 4, she still didn't show much interest. The fear was there.

But then - the princess era arrived. Princess books, princess dresses at Marta's place and all this. Ariel, the Little Mermaid, became her favorite character among all the Cinderellas, Snow-Whites and others. So one day this fall, she discovered that we have the Ariel-DVD!
And now, at the age of 4.5, it has become her very favourite. She watched it the day before yesterday, yesterday (we stayed home because she looked like she was getting sick) and today (she was a bit sick). Tonight she insisted on watching it again. We didn't, however, but found something else to do. Just for change.


Her favorite part is about Ariel and the Prince getting together. Today she said, when watching them get married: "It is so beautiful that it makes me cry". And indeed, there were little tears in her eyes...

By the way, the movie is all in English, I have not translated it to her and she has all figured it out by herself.

Pärtli laused

Ehkki Pärtli sõnavara ei taha kuidagi rikastuda, on ta kõne siiski läbi teinud murrangu: ta räägib esimesi kahesõnalisi lauseid. Näiteks selliseid:

ta-daa, a(u)hh-a(u)hh! - head aega, kutsu!
ta-daa, Ann! - head aega, Mann!
beel ala! - veel kala!
ta-daa, iss! - head aega, issi!
iss mämm-mämm - issi tuleb sööma

Tita tulnud, lokid läinud

Palju õnne Jürile, Maigile ja Kirkele- nende perre sündis eile veel üks pisike piiga!

Aga et mis lokid?
Jutt on sedakorda Pärtli lokkidest. Eks ikka nii mõnigi oli juba vihjanud, et võiks need titelokid varsti maha ajada. Aga kuidagi ei raatsinud. Pärtel oli ju nii kaua sootuks kiilakas - kuidas ma siis nüüd need esimesed kuklalokid (mis olid, tõsi küll, juba päris pikaks ja kelmikaks sirgnud) nüüd lihtsalt maha lõikan? Vajasin mingit head põhjust.
Ja mõtlesin välja! - Pärtel saab poisipea siis, kui ta enam pole kõige väiksem titt oma (isapoolses) suguvõsas. Isapoolses sellepärast, et selle suguvõsaga suhtleme väga tihedalt, kuna kõik elavad Tartus. Ja eile see siis juhtuski - sündis värske onutütar ja oligi aeg Pärtlist päris poisipeaga poiss teha.
Olen täitsa rahul. Mõjub kohe suurema ja targemana. Ehkki tema tegudes see muidugi ei kajastu (meil oli täna raskeid hetki).


Pildile ei ole teda teps mitte kerge saada.
Midagi siiski. Kommentaariks veel niipalju, et praeguseks hetkeks on soeng enam-vähem tasane, st pildil olevad salgud on piiratud. Ta ju ei püsi paigal...
Ja tõestamaks, et oleme virgad ega vedele päevad otsa voodis ega teleka ees, on siin ülevaade meie tänahommikusest tõsisest jõulutööst (teine sats juba):








Summary:
I cut Pärtel's baby curls off and we have started preparing for Christmas.

Läbi lume sahiseva

Lumi on ikka tore küll. Hetkel langeb seda aina juurde. Ilus on.

Aga ikkagi tahaks veidi viriseda. Saaks hingelt ära, hakkab kergem.

Nimelt: kuidas väikelastega sellistes oludes linnas liikuda?

Olen katsetanud eri variante:
1) bussiga + jala. Eile ootasime 35 minutit bussi. Ma ei tea, kas jäi üks vahele või lihtsalt nii palju hiljaks, aga igatahes väga nüri oli. Ehkki hanged olid suured ja ilm mitte hirmus külm. Lasteaeda jäime muidugi pool tundi hiljaks, aga ega sest suurt midagi.

2) kelguga. Panin täna hommikul kaks rõõmsat laste kelgule ja minek. Üle suurte tänavate minnes tuleb loomulikult väiksem sülle, kelk teise kätte ja suurem laps kusagile silmapiirile saada. Aga siis: paljudes kohtades on hangede vahel vaid inimese jalalaiune teeriba. Seal juba kelguga ei sõida. 4-aastasel on seal päris raske sumada. Egas midagi, jälle väiksem sülle, kelk ja lambanahk pihku, suurem järgi sumpama. Aga kuna ta kippus maha jääma ja mina kiirustasin raske koorma tõttu kusagile, kus ma saaks kandami jälle maha panna, hakkas Riinu nutma. Siis saime vahepeal jälle natuke kelguga sõita, aga Pärtel kipub ennast väga mugavalt Riinule toetama ja siis on Riinul jälle paha. Ja siis tulid jälle need kitsad kohad. Ühesõnaga, jama! Ma olin küll kergelt riides, aga nii higine pole ma tükil ajal olnud.

3) vankriga - ei proovigi! Siinkandis pole kohati üldse mitte mingit rada. Kohati on rinnuni vallid. Ainus lahendus oleks sõidutee, aga kuna seal võib libe olla, siis - mnjah, suitsidaalne ma pole!

4) autoga - jah, nii saab. Selleks tuleb mees töölt ja muude kohustuste juurest keset päeva ära tellida. Pole nagu ka päris see. Ja oma autot mul ju pole.

5) bussiga + kõhukotiga: kavatsen täna õhtul proovida. Ehkki talveriietes varsti 2-aastast pole just mõnus kõhukotti panna, olgu see siis pealegi kõhukottide "best of". Ja siis selle kandamiga taas läbi lume sumada. Ühe käe otsas veel 4-aastane ja teises kott eluks vajalikuga.


Kellel on veel häid ideid?
Ausõna, ma olin täna juba nutu äärel.

Piraat

Riinu kutsuti piraaditeemalisele sünnipäevale.
Siin meie piraat:




Siis maalisime kulmud kah vähe tumedamaks ja andsime põskedele pisut särtsu. Siis metsik piraadikass kaenlasse ja fotosessioonile!


**********************

Riinu was invitted to a Birthday Party with Pirate theme. So here is our little pirate.

Jessas, lumi! //// Oh My God - Snow!!!

Alles see oli, kui lund tuli nii, et hullumaja. 27. märtsil vist. Vähem kui 7 kuud tagasi!
Ja nüüd on lund nii palju, nagu ma pole vähemalt siin korteris elades iial näinud.
Õue saime alles õhtul, nii et pildid on pimedad. Kuna Pärtlil on nohu, jäi tema tuppa.


********************************************
It was merely less than 7 months ago when we had lat heavy snowfall - March 27th?
And now we have so much snow that it is even more amazing than in March. The weather people say that it is the biggest amount of snowfall in such a short time period in recorded weather history. Since it has been accompanied with heavy storm winds, we didn't get outside before dark today. Pärtel is a bit sick, so he stayed inside.

********************************************

Juba jõulud

Täna oli ilus õhtu.
Kuna mul sai töödega kiire-kiire ühele poole, siis muutus elu korraga jälle nii mõnusaks.
Isa on reisil ja vanaema läks ka koju tagasi, nii et meil oli õhtu kolmekesi.
Ehkki võiks arvata, et kahe väikse lapsega võib vahel raske olla, naudin ma neid hetki sageli eriliselt. Mingil veidral põhjusel on nii, et mida rohkem täiskasvanuid nende ümber on, seda rohkem on virinat ja nuttu. Kui me oleme kolmekesi, sujub kõik tegelikult väga armsasti.

Aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas me trennist koju tulime ja väiksest tänavapoest mandariine ja piparkooke ostsime. Tegelikult polnud plaanis piparkooke osta, aga poemüüja pakkus meile esiti maitsa ja siis me ostsimegi, sest tõesti olid head.
Kui me olime õhtusöögiks manustanud ohtralt singi ja porgandiga praetud tatraputru, hapukurki (sõi põhiliselt Pärtel) ja ahjupeeti (mida Riinu üha juurde tahtis), siis pimendas Riinu toad ära ja panime küünla põlema. Mängisime, et on jõulud. Sõime kolme peale umbes 5 mandariini ja kotitäie (no 100 gr) piparkooke (mitte masstoodang, vaid väiketootja tehtud), paar pirni ning laulsime piparkoogimeeste laulu ja sõidab saanike. Nii ilus oli. Keegi ei karjunud, vingunud ega kukkunud kuhugile. Idüll. Lapsed vaatasid küünalt ja olid sulnid nagu muinasjutus. Ainult et päriselt. Ja jõulud olid ka peaaegu nagu päriselt.
Siis panime veel natuke rõõmsat jõulumuusikat mängima ja lapsed tantsisid. Riinu võttis Pärtli sülle ja Pärtlile see meeldis ja nii nad siis tantsisid ning keegi ei kukkunudki ega saanud haiget (rõhutan seda, sest see polnud ootuspärane).
Ma nautisin iga seda hetke. Lapsed vist ka.
Jõulud on toredad, eriti kui lapsed on veel väikesed.
Varsti ongi pärisjõulud käes.
Mõnus ärevus hakkab vaikselt hinge pugema.

Lelli

Riinu oli vast umbes kahe-poolene või nii, kui tal tekkis üks sõber, kelle nimi on Lelli.
Lihtsalt oli ükspäev olemas. Umbes nii, et Riinu vaatas üht maja ja ütles, et Lelli elab siin. Sestsaadik on Lelli elu ja tegemised meil pidevalt jutuks.
Pikka aega elas Lelli kindlalt meie vastasmajas, aga viimasel ajal tundub ta sageli kolivat, sest linnas ringi liikudes näitab Riinu sageli, et näe, siin elab Lelli.
Vahel tahab Riinu Lellile külla minna ja vahel tuleb Lelli meile külla.
Mõnikord nad mängivad koos ja Lelli on meiega isegi koos söögilauas istunud.
Ma imestan, et see Lelli-periood nii püsiv on. Tänagi näiteks. Kõnnime mööda tänavat. Bussipeatuses seisab üks vanem daam ja Riinu ütleb: "See on Lelli vanaema. " Ja hetke pärast lisab: "Näe, see siin on Lelli maja" ja siis "Vaata, see on Lelli ema auto. Neil on kaks autot. Näed, siin sõidab Lelli isa. Ei, hoopis SEE on Lelli isa auto!"
Kui küsida, mida Lelli teeb, siis selgub, et üsna tavalisi asju. Vahel on ta lasteaialaps, aga vahel käivat hoopis koolis.
Lelli-jutud on hästi enesest-mõistetavad ja alati Riinu enda algatatud.

Kel asi segaseks jäi, siis lisan igaks juhuks juurde, et tegemist on kujuteldava sõbraga.
Vähemalt meie, täiskasvanud, mõistame ja tõlgendame seda nii.
Küll ma tahaks, nii väga tahaks teada, kuidas tal see seal peas kujuneb! See oleks niiiii põnev!

Meie kiisu-Pelle

Riinu ja Pärtel käisid laupäeval vanaemaga mänguasjamuuseumis Kass Pelle perepäeval.
Oli hirmus tore olnud.
Koju tuli selline laps-kiisu:




Mina tegin sellal rahulikult tööd.
Küll on hea, kui vanaema ikka vahel külas käib!
Ma olin nii laisk (ja paradoksaalsel kombel samal ajal töökas), et ei saanud neil päevil suurt ninagi välja, sest lapsed olid vanaemapühade tõttu kodus ja lasteaias ei käinud, vaid tegid igasugu muud tralli (nii kodus kui ka väljas). Aitäh, Tallinna-vanaema-Laine!



Kiisu lähivaates:

Riinu looming, I

Riinu pilt onu Jürile. Minu arust võrratu.
Kogu kirja kirjutas ta ise, koos veerisime tähti, aga ta teadis kõik tähed tegelikult ise ära.
Riinule meeldib VÄGA kirjutada ja mis seal salata, tuleb ju päris hästi välja!

Huvitav on see, et Riinule meeldib vikerkaart joonistada ja veel huvitavam on viis, kuidas ta vikerkaart kujutab. Aga eks vaadake ise...

October: A Summary

I've been posting a lot this month. Since my readers are mostly Estonian (i guess), I've been writing mostly in Estonian, too.
What have I been writing about?
- about reading and writing and learning. Riinu is in the process of learning to read and write. And it seems that she prefers writing and will eventually learn to read through writing. Writing is easier for her.
- about Pärtel, how much he has grown and developed. At the age of 1.5 he suddenly become much more easily handled. He shows some signs of concentration and enjoys spending time at Riinu's daycare (without me there).

Talveuni

See nädal, mis sai alguse kella keeramisega, on mõnele meist olnud üks unine nädal.

Esmaspäeval oli koolivaheaja puhul siin Mats Oskar ja Riinu tahtis temaga koos olla, seega me lasteaeda ei läinud. Läksime hoopis uisutama ja mängutuppa. Lõunapikutamise ajal jäi Riinu magama (viimane lõunamagamine oli umbes 10 päeva enne seda).
Teisipäev oli tavaline lasteaiapäev.
Kolmapäeval võtsin Riinu juba peale lõunasööki lasteaiast ära, sest haiguste perioodi tõttu oleks ta sinna ainsana jäänud. Tulime koju ja Riinu jäi magama.
Neljapäeval oli tavaline lasteaiapäev.
Reedel olin ise lasteaias kasvataja, tõsi küll, rohkem oma laste kasvataja, sest mu oma lastele lisaks oli hoida vaid üks poiss. Tema võeti kah lõunast ära ja me tulime siis kolmekesi kah koju ning Riinu jäi jälle magama....
Mis oli muidugi suurepärane, sest õhtul oli üks vahva topeltsünnipäev Catwalkis, mis on muide väga tore ja lapsesõbralik koht, igatahes möll käis meil seal kuuest üheksani või enamgi ning mõlemad lapsed olid õnneks heas vormis.

Ma ei tea, kas see on seoses kellakeeramisega kaasnenud hämarusega või sellega, et inimene ongi loodud talvel rohkem puhkama - igatahes Riinu magab jälle lõunaund, vähemalt kodus. Ma juba jõudsin harjuda sellega, et ta ei maga, nüüd harju jälle ringi... :)

Jota ja Põhhuu

Ma pean lugema õppimisest veel ühe postituse tegema...

Nimelt on Riinuga selline veider lugu, et tundub, et ta õpib enne kirjutama, kui lugema.

See oli umbes aasta tagasi. Me olime lõdvalt lihtsamaid tähti vaadanud ja mõnda kirjutanud. Talle meeldib kirjutada. Ja siis ühtäkki - otsekui välk selgest taevast - kirjutas ta ühel heal päeval oma nime, täiesti veatult. Mina ei teadnud, et ta neid tähti üldse tundiski, rääkimata oskusest neid kirjutada! See oli mulle ikka paras üllatus.
No ja nüüd on ka nii, et kirjutamine on talle lihtsam kui lugemine. Tänagi otsis ta ise kõik paberid ja pliiatsid välja ja muudkui kirjutas, igasugu tähti läbisegi ritta ja muid sõnu ka. Ikka omal algatusel, pärast lihtsalt näitas, et "Näe, ma kirjutasin PIPI". Siis tahtis Pikksukk ka kirjutada, siis me koos häälisime ja tema selle järgi kirjutas, üsna hõlpsalt. Aga kokku lugeda ta seda muidugi ei oskaks. Pipi on muidugi üsna lihtne sõna, aga varem pole me seda iial kirjutada proovinud. Mul on tunne, et tal võib mingi eritüüpi mälu olla?
Kui seda siin loeb keegi, kel lapsed juba suuremad ja/või lugeda oskavad, siis ma oleks küll mingi tagasiside eest tänulik. Kas see on tavaline või pigem ebatavaline?

Lugemise koha pealt olen ma ka natuke ise kimpus.
Nimelt: kuidas õpetada lugema sõnu, milles sisalduvad tähed, mida üksikult häälitakse teistmoodi, kui silbis või sõnas?
Nt "J" - see on ju "jott". No aga kui sul on sõna "JA" - siis tuleb ju "JOT-A" - JOTA!
Või võtame P-tähe. Kuidas seda öelda? Ikka "põhh" või siis "pee", no ei saa ju muudmoodi.
Ja kui siis lapsel on sõna "PUU", siis ta loeb ja saab "PÕHHUU".
Kuidas te seda teete???


Aga lõppu lisan pildi meie paar päeva tagasi valminud loomaaiast, põhiliselt küll mu enda meisterdatud, aga lapsed aitasid ka! Eriti joonistustega ja tikkude murdmisega ja vajalike osade valimisega!

Kes mida õpib

Üritasime täna jälle natukenegi Riinuga tähti õppida. Aga tee, mis tahad, lasteaiapäevaõhtuks on päevaund mittemaganud laps juba täiesti vastuvõtmisvõimetu. Ja varem polnud meil aega, sest ilusa ilma puhul pidi ju õues olema...
Igatahes, kui ma olin talle esimese sõna puhul umbes 15 korda K-tähte ette öelnud ja ta selle 2 sekundi pärast joonelt unustas, ei jäänud muud üle kui klotsid kokku pakkida.
Sel nädalal meil see asi ei edene üldse. Ilmselt vaja väike paus teha.

Ise õppimise asemel hakkas siis Riinu hoopis Pärtlit hüppama õpetama. Sulghüpet. Seda kahe jalaga korraga üles hüppamist. Muidugi on Pärtel seda palju batuudil harjutanud, aga täna tuli tal siis esimest korda ka kõval pinnal hüppamine välja. Nad olid väga uhked - nii õpetaja kui ka õpilane - ja muudkui kargasid. Nagu Ruu ja Tiiger Puhhi raamatus.

Nii et polnud see päev nii untsus midagi :)

Vestlused Maa arengust ja evolutsioonist

Eile hilisõhtul maalt tulles, autosõidu ajal jäi Pärtel magama, ent Riinuga arenesid meil päris keerulised vestlusteemad.
Näiteks uuris ta, kuidas on saared tekkinud. Minule kui loodusgeograafile oli see õnneks üsna kerge seletada ja ta sai väga hästi aru ka. Ise kohe kordas üle: "AA, see on siis nii, et igasugune merepõhi on kunagi maa olnud?" Väga terane ju. Aga siis uuris, et kas inimesed uppusid ära, kui meri peale tuli. Ma siis seletasin, et see käis kõik väga aeglaselt, aga et siis veel tegelikult inimesi ei olnudki. Nii jõudsime evolutsiooni teemani.
Oma vanema (pool)venna Mats Oskari mõjul teab Riinu hoopis seda, et Jumal lõi inimese...
Mina siis tulin lagedale enam tuntud teooriaga selles küsimuses. Noh, et algul polnud üldse midagi ja siis tulid õige väikesed elukad jne. Kuni selleni välja, et ahvid on meie sugulased ja et meie esivanemad on ahvid. Sõna "esivanemad" ei ütle talle küll midagi. See oli juba märksa keerulisem seletada. Igatahes natuke sai ta aru, aga natuke ei saanud ka, sest nüüd ta väidab, et me oleme kõik kunagi ahvid olnud. Mis on üldises mõistes muidugi õige, aga kui ta siis kinnitab, et "mina olen ka kunagi ahv olnud", siis see pole enam päris õige. Ja seda me ei saanudki päris selgeks. Siin on ilmselt mingit piltmaterjali abiks vaja, siis peaks aru saama küll.

Lapsevanemaks olemine on ikka paras väljakutse:)
Aga nii hirmus huvitav ja armas ka!

Veel Horvaatia pilte /// More pictures of Croatia

Muljeid ma enam ei kirjuta, panen lihtsalt pilte.


Tee meie maja juurest randa, puhkehetk ühel paljudest pinkidest.
On the way to beach.


Vrboska linna pizzerias lõunatamas. Pärtel magab taamal vankris.
Having pizza in the pizzeria of Vrboska (a town on Hvar).









Hvari linna tänavad.
The stone streets of the town of Hvar.






Vrboska linna mänguväljakul.
On the playground of Vrboska.




Spliti mänguväljaku megabatuudil.
Playground in Split.

Suur poiss

Mul on juba tükk aega tunne, et ma tahaks Pärtlist ühe kiitva postituse teha.
Sest ta on märkamatult nii suureks ja nii tubliks kasvanud!
Kerge pole temaga olnud.
Aga nüüd juba peaaegu on!

Nimelt: Esiteks, Pärtel sööb kenasti ise, ja juba ammu. Riinut toitsin vähemalt 2 aastat mina, ta lihtsalt ei söönud muidu midagi.
Teiseks, Pärtel läheb alati rõõmsalt magama. Tarvitseb vaid öelda, et lähme vaatame, kus su unemõmmid on (kaisumõmmi ja mõmmidega tekk), kui juba ta ongi voodis. Ning voodis olles püsib ta üldjuhul kenasti teki all, ei tõuse püsti ega tee muid vigureid. Sipleb ja vähkreb küll, aga muud mitte. Vahel natuke laulab.
Uus, eriti edukas areng on see, et ta jääb nüüd ise õhtuti ise magama. Ma natuke laulan ja silitan ja siis soovin head ööd ja lähen teise tuppa. Ja varsti ta magabki! Olen seda ka varem proovinud, aga siis polnud Pärtel valmis: iga mu äraminek päädis kõva kisa ja kurbliku nutuga. Aga nüüd on ta valmis ja mul on hea meel, et jälle üks asi nii rahulikult ja sujuvalt korras.
Kolmandaks on ta Riinu lastehoius nii ära harjunud, et minu mõned ärakäimised pole probleemiks. Vastupidi, hommikuti Riinut lastehoidu viies on Pärtel esimene, kes nõuab riidest lahti ja mängima. Igatahes mind ta seal taga ei nuta, need mõned korrad, kui ta on seal ilma minuta olnud. Eks see tuleneb ka sellest, et me oleme seal väga palju koos olnud. See on juba nagu teine või kolmas kodu. Hetkel pigem teine, sest Setumaal me nüüd külmaga enam palju ei käi...
Neljandaks, tal on tekkinud teatud püsivus, mis eekätt väljendub huvis klotsitorni ehitamise vastu. Ta on selles tõega osav! Täitsa uskumatu, kui hästi ta neid laduda oskab. See on esimene asi, mida ta teeb pikalt ja huviga.
Viiendaks - ja seostub jällegi konstruktiivsusega endise destruktiivsuse asemel - laseb ta meil Riinuga nüüd natuke ka Riinu-asju teha. Nt puslet panna. Ta muidugi tahab ka, aga põhimõtteliselt kuulab, kui keelata või paluda. Samuti saame nüüd klotsidest sõnu teha, ilma et Pärtel kohe kõik laiali lõhuks. Ta pigem tahab ka kogu aeg tähti juurde panna :)

Mingi mõte oli veel, aga see ei tule hetkel enam meelde.

Õpime lugema!

Riinu õpib tähti ja lugema. Kõik tähed veel päris selged pole. Mõne üle tuleb tükk aega mõelda ja mõni ei tule vahel meelde. kõige raskem on T-täht. No ei jää meelde! Sama lugu oli tükk aega K-tähega.
Katsume viimasel ajal pisut regulaarsemalt täheklotse sihipäraselt kasutada.
Umbes 4-tähelised sõnad loeb Riinu juba päris kenasti kokku. Vahel muidugi ei lähe väga libedalt.

Näiteks eile.
Kirjutasin sõna "MART". ta loeb: M-A-R-T - MART!
Lisasin ühe A ja saime kenasti MARTA!
Aga siis: "PART". Loeb: P-A-R-T - MART!
Mina: Ei, vaata, see esimene täht on ju P.
Riinu: jaa, P! P-A-R-T - MART!
Prrovime veel. Ja ikka tuleb MART...

Ja sõna ISA luges ta miskipärast kokku nii, et tuli "SAI".

Igatahes teeb harjutamine meistriks. Aga meistriks saada pole esialgu eesmärk, nii et võtame asja pigem vabalt, mängeldes. Aga seda on kindlasti näha, et kui harjutada, siis hakkab ikka järjest paremini välja tulema küll.

Aga Horvaatias oli meil kaasas üks väikelaste matemaatikavihik. Riinule täitsa meeldis, aga tundub, et matemaatika on suures osas üks pähetuupimise värk. Mingeid märke sellest, et ta saaks kiiresti ja loogiliselt aru, et 1+2=3, küll ei ole :)
Ega vist ei peagi?
Selle pildi peal ta teebki parasjagu oma matemaatikat, mis seisnes küll suuresti joonistamises :)

Ilus

Mardi tehtud fotod.
Mart's photos (Setomaa).

Croatia: continued

See postitus on inglisekeelne, aga teen piltidele eestikeelsed allkirjad juurde! Nii et vaadake ikka.



The way to the beach.
Tee meie randa.
****************************************************

Apparently I don't have the time to write everything about the journey in 2 languages...
So I'll be short and just try and get something written.

We spent the whole week on the island of Hvar, where we rented a studio-apartment on the seaside street with excellent views to the sea and all the traffic there. The pictures illustrating the place are in the Estonian post a few posts ago :)

We took it really easy and slow, since it's not that easy with two small children , especially Pärtel, who is a crazy-crazy man and needs constant stimulation and hates driving (unless he can drive).
So we just walked to the beach (pebble beach) and back. We made meals and ate ice-cream. We watched the boats and ships of all kinds. We climbed o the cliffs until all bloody: ) (Well, just Pärtel, but all he wanted to do was climb-climb-climb and run-run-run). Being Pärtel is not at all easy. It's living on an edge, constantly. So every day he would occasionally drive all others crazy, too, if he didn't get enough sleep and was whining and whining...
But I think all in all, he too enjoyed this trip!


Climbing on the cliffs.
(I had to hold Pärtel's hand at all times, because it was actually rather dangerous and could only make photos when I was sure he would sit still for the next 10 seconds...)

Kaljudel ronimas. Laste meelistegevus.
(Kuna ma pidin kogu aeg Pärtli käest kinni hoidma, sest see oli kaunis ohtlik seal, siis sain pilte teha vaid hetkel, kui ma sain kindel olla, et ta vähenalt 10 sekundit paigal istub...)

******************

The water was actually quite cold. I went swimming all days, Riinu went the first days and Pärtel and Mart did not go at all. I got sun-burnt, the rest of the family only turned a little bit more brownish. But compared to Estonia, it was a true summer! Exactly what we needed and what we looked for.


Our beach, located some 400 meters away from our apartment.
Meie rand, mis asus meie korterist umbes 400 m kaugusel.


Pärtel was not much of a beach-person. Maybe it was because it was stony and it hurt (although he had his beach-shoes). And the water was cold and the sun was hot. He preferred walking around. So we walked around a lot.

Pärtel polnud eriline rannainimene. Võib-olla oli rand liiga kivine ja tal oli valus (ehkki tal olid spets rannakingad jalas). ja vesi oli külm ja päike kuum. Igatahes meeldis talle hoopis ringi jalutada. Nii me siis kõndisimegi päris palju.


And here is sweet little Riinu who is so easy to travel with because she is fine with almost anything. Beach? - OK! Walk? - OK! Climb the cliffs? - Yes!!!
Although she was really content with almost anything and is a super-kid, she especially enjoyed climbing, too.

Ja siin on väike leplik Riinu, kellega on nii kerge reisida, sest ta on peaaegu alati kõigega nõus ega virise üldse. Siiski meeldis ka talle üle kõige kaljudel ronida.

Uued sõnad

Pärtel on vahepeal mõned uued sõnad suhu saanud.
Enamjaolt seostuvad need söögiga.
"ala" (pehme "l") on kala.
"iim" on piim.
"äätis" on jäätis.
"bäi" või ka "õi" on "või".

"bäbä" on käbi. Mina olevat väiksena öelnud "babi".

Auto on endiselt "trrrr".

Imelikud isud

Ärge nüüd pealkirjast teab mida arvake, keegi meist siin rase pole (rasedatel on teatavasti kõige imelikumad isud).
Tahtsin kirjutada paari sõnaga laste toidueelistustest.
Pärtel on juba pikemat aega toidu suhtes üsna peps. Keedetud kartulit ta ei söö, välja arvatud supis. Aga tavalist, toidu kõrvale keedetud kartulit - mitte üks amps.

Mõlemale lapsele meeldivad väga riis ja makaronid, peenemalt öelduna pasta. Mingeid lisandeid nad tavaliselt ei taha, aga ma ikka panen veidi. Umbes nii, et esimene ports koos lisandi või kastmega ja siis edasi niisama. Paljast keeduriisi sööb eriti Riinu ikka päris suurtes kogustes. Riinul käivad aegajalt hoogsöömise puhangud. Mõnd toitu sööb ta vahel nii palju, et ei usuks, kui ei näeks. Eriti muidugi makarone ja riisi, aga vahel ka mõnd muud asja, nt putru või müslit.
Absoluutne koguperelemmik on tatrapuder. Mina teen tatraputru suures ahjus, pikki tunde hautatuna.

Aga sel nädalavahetusel hämmastasid nad mind kahe asjaga.
Kõigepealt tavaline kalasupp, lõhest või forellist, ma ei teagi enam, mis mul seal sügavkülmas oli. Ma olin üsna kindel, et Pärtel niikuinii ei söö, ta vahel sööb kala ja vahel mitte. Aga tema hakkas supist kalatükke välja õngitsema ja neid endale suhu toppima. Kui oma supist sai kala otsa, otsis minu taldrikust edasi. Ja siis ma tõstsin talle kaks korda juurde ja ta sõi kõik ära, isegi kartulid.

Täna aga olin teinud ahjus kõige tavalisemat odrakruubiputru. Veidi praetud sibulat juurde. Ja enne, kui roog taldrikutele jõudis, olid lapsed mul poole pannilt ära söönud. Kui Riinu oli ka taldrikult kõik ära söönud, siis ta ohkas õndsalt ja lausus" Emme, sa oled kõige parem kokk!" Kruup ja sibul. Ilmselt aitas tühi kõht ka omajagu asjale kaasa, aga ikkagi...

Aga eks see ole vist teada tõde, et lapsed eelistavad lihtsaid maitseid. Ma nii väga tahaks vahel proovida midagi erilisemat teha, aga siis võin kindel olla, et pean lastele, vähemalt Pärtlile, eraldi söögi tegema. Sest tema ei söö meil ka mingeid salateid, ei köögivilja ega külma salatit, ei makaroni- ega kartulisalatit. See-eest sööb ta vahel salatite koostisosi enne nende kokkusegamist.

Horvaatia: sinna ja tagasi, kohapealset ka

Praha lennuvälja lounge's lennukeid vaatamas. Pärtel pidi seal erutusest täitsa hulluks minema. Nii palju lennukeid! Umbes iga 3 minuti tagant mõni tõusis või maandus. Ja meie aga vaatasime ja ootasime.

*****************************************

Mõlemad reisipäevad olid meil hirmus pikad. Mis seal ikka takkajärgi targutada, see lihtsalt oli seekord nii. Minekupäeval äratus kell 4 hommikul Tallinnas, kohale Hvari saarele ja kotid maha saime ca kell 18.30 kohaliku aja järgi.
Tagasi kojusõitu alustasime äratusega kell 6.30 (meie aja järgi 7.30), Tallinnasse vanaema juurde saime kell 01.30 öösel...
Kõige raskem oli vist minul, siis Pärtlil. Minul on selle magamisega nagu on, kord uni tuleb ja siis jälle mitte. Üsna pidev üleväsimus. Reisipäeval niikuinii magada ei saa. Samuti kerge unega Pärtel magas ainult paar lühikest und mõlemal päeval, Riinu ei maganud tagasitulekupäeval üldse. Et ta ka niimoodi vastu peab! Ainult mitte magada, see on tema moto!

Sõidud olidki need, mida eelneva kogemuse põhjal kõige enam kartsime. Tegelikult läks kõik hulga paremini, kui me kartsime ja milleks valmis olime. Pärtel ei kisanud sugugi, eks natuke vingus ikka, aga üldiselt oli ta äärmiselt tubli. Riinust me ei räägigi, temaga võiks või maailma otsa sõita.

Sellegipoolest loobusime oma esialgsest plaanist olla umbes pool aega ühe koha peal ja siis sõita laeva-bussi kombinatsiooniga edasi teisele saarele ja leida seal mingi koht. Leidsime, et sõit on ikka piisavalt raske meile endilegi ja oleks mõistlik sellest loobuda. Nii jäimegi terveks nädalaks ühte kohta, ühte majja, ühte korterisse pidama ja oleme oma otsusega väga rahul. Milleks närveldada ja lastele stressi tekitada? Käia ja näha jõuab hiljem ka, siis kui lapsed juba suuremad.
Me ju läksime ennekõike PUHKAMA, mitte linnukesi kirja saama.

Samuti loobusime plaanist rentida üheks-paariks päevaks auto ja sellega saart avastada. Bussireisil Vrboska linna tuli meil meelde, millised need teed seal on. Buss sõitis seda 30 km umbes tund aega, ettevaatlik ja sealsete teedega mitteharjunud Mart oleks seda kindlasti sama kaua teinud. Teed on kitsad, käänulised, üles-alla, põõsa taha, tunnelisse, kalju serval. No ja mida need lapsed sest saanud oleks? Ainult paha tuju ja oksehood. Garanteeritud. Kuidas hoida Pärtlit terve päeva, väikeste peatustega autos kinni? Lapsepiinamine! No milleks?
Ja jällegi, oleme oma otsusega väga rahul. Selle asemel võtsime vabalt, magasime palju ja lihtsalt olime. Midagi erilist tegemata-nägemata. Küll jõuab ka autoga ringi sõita. Kunagi. Ükskord. Üks teine kord.


Elasime niisis Dalmaatsias, Hvari saarel Hvari linnakeses mereäärsel tänaval hunnitu vaatega merele, saartele, kivisele rannale. Meie "stuudio-korter" asus meie mõistes 2., nende mõistes 1. korrusel. St pidi trepist üles ronima. Meil oli suur-suur veranda ja korteris magamistuba ja kööktuba, õigemini pigem kööginurk. Otse veranda all on pisike tänav ja siis kohe väike merre kukkuv kaljuriba ja siis meri.

Nüüd pildid meie elamisest.


Otse ees oleva triibulise kardina taga on meie toa uks.

Vaade ukse juurest veranda ja mere poole.

Vaated verandalt:





Pea igal kellaajal möödus meie akna alt mõni veesõiduk, olgu see siis kalalaev, praam, kiirlaev, paadikökats, pisike purjekas, uhke kruiisipurjekas või kruiisilaev, lõbusõidulaev või taksopaat.
Pärtlile meeldisid nad kõik. "Kodus" olles tahtiski ta põhiliselt kõõluda veranda äärel, soovitavalt kellegi süles, et paremini näha oleks ja muudkui vaatas. Muidugi Pärtli moodi kuraasikalt, emotsiooniga, hüüdega, kättevehkimisega, prr-prr-põristades, innukalt kõigile näidates ja kõigilt samasugust kaasaelamist oodates. Aga need paadid-laevad olid tõesti vahvad vaadata.

Siit läheb Jadrolinja ("Aadria liinid") praam, mis küll Hvari sadamas ei peatu, vaid sõidab hoopis Splitist Stari Gradi, mis asub ka Hvari saarel, aga veidi eemal. Küll aga sõidab ta Hvari lahest läbi.


Ja siin on üks vapustavalt uhke 5-mastiline luksuspurjekas. See pidi kuus paar korda käima. Ilmselt mingi liinikruiis. Sihuke peenem värk. Aga väga ilus. Hingemattev.